Kolmapäev on kaalumispäev olnud mul millegipärast läbi aastate. Fitlapitamisperioodil juba seitsmes kord, aga esimene, mille tulemus mind kohe üldse ei rõõmustanud. Kaalult vaatas vastu +300g ja number ei muutunud ka pärast seda kui olin hommikusest sasipeast juuksekummi välja tirinud (koos peotäie juustega, mis oleks võinud ju ometi mõned grammid vähendada) ja eemaldanud randmelt Fitbiti. Tegelikult, mis seal salata, ma olin valmis veel hullemaks, aga sellegi poolest: + on +. Olen viimased kaks nädalat siin stressanud ja tundnud, et võitlen tuuleveskitega (eilses postituses puudutasin seda teemat) ja viimasest patukorrast sai pärast hommikusööki terve patune pühapäev. Nööp sai 10 kuud täis ja kogu pere oli kodus ja lisaks kohustuslikule torditükile olin ma oma vanas sõiduvees kokkamise ja küpsetamise alal. Sellel päeval ma ei põdenud ka üldse, sõin täpselt seda, mida isutas ja millal isutas. Vabanduseks võib tuua veel, et mul oli algamas „period“ nagu inglased ütlevad ja enne seda on mul isud seinast seina ja kogused – anna armu. Niisiis need 300g on mind painanud täna terve päev. Kui kunagi Fiigurisõprade seltskonnas käisin, siis sealne grupijuht lohutas alati neid, kellel kaal nädalaga vaid 200g langenud oli, et mõtle, see on terve pakk võid! Et päris kobe pakk rasva on sinu kehalt kadunud, pole paha, pole paha... Kahjuks ma ei mäleta, mida ta ütles selle kohta, kui see 200-300g hoopis juurde oli tulnud..
Minu eilsele blogipostitusele tuli 4 vastust, väga kenad ja mõtlemapanevad Või noh, ma ei lugenud välja mitte midagi uut, aga ometi need lohutasid. .  Ma olen südamest tänulik kõigile! Et kui on tunne, et oma peres toetust pole, sõbrad tunduvad olevat mitte nii väga sõbrad, siis siin kirjutavad 4 võhivõõrast inimest just täpselt seda juttu, mida mul kuulda/lugeda oli vaja. Esimene inimene näiteks tuletas meelde, et ma soovin kaalu langetada eelkõige iseenda pärast  ja mulle ei peaks korda minema, mida teised arvavad.. Jutt õige. Aga ometi see negatiivne suhtumine või siis suhtumine nagu vajaksin erikohtlemist, teeb haiget. Ma ei reklaami enda fitlapitamist laialt, ma ei taha sellest rääkidagi, aga aegajalt imbub see teema päevakorrale (a la „Mis te täna süüa teete?“ teema juures) ja noh, nii on, et minu kõige lähedasemad inimesed on sellest teadlikud. Teised kommenteerijad arvasid, et peaksin rääkima eelkõige oma abikaasaga, sedasi sõbralikult. Ja selgitama, miks ma soovin seda teed jätkata ja mida ma ootan temalt.. Aamen! Saan mõistusega aru, et see teema on vaja tõstatada, aga selle jaoks aja leidmine on momendil peavalu. Kõik kommeneerijad ütlesid nagu ühest suust, et stressa vähem.. No KUIDAS?Enamik asju on inimeses peas kinni, ma tean. Ma olen ammu mõelnud, et vajan uut pead või olemasolevale restarti, aga no tahtmine on taeva riik.. Ainuke lohutus on hetkel see, et igale mõõnale järgneb tõus (no kaalumise osas siis pigem vastupidi ehk langus :D), lihtsalt tuleb see masekas kuidagi üle elada. Ja tegelikult, mida mul viriseda on – mul on ju kõik olemas, et ikka positiivses võtmes jätkata. Lihtsalt pean õppima oma aega veel efektiivsemalt planeerima, sest täna tundub mulle, et kogu mu kammajaa on põhjustatud aja defitsiidi poolt. Ja kuna ma teen paljusid asju ööune arvelt, siis olengi magamata ja stressis ja muidu pahur. Järgmisel korral ehk rõõmsamad noodid.