Kas saab olla veel hullemat käkerdist kui mina olen. Ma ei teinud midagi täna, kuna eile oli kerge kurguvalu ning veetsin targu selle toas ja teki all, et peale ei külmetaks. Mees tõi apteegist kõik ravimid, et kurguvalu kiirelt seljatada. Nooh, päev otsa magamist ning tee lürpimist tõi tulemuseks selle, et hommikul mu kurk oli valutu.

Hommikul sättisime siis kenasti kaasaga end turule, et liha ja muud värsket kraami sealt koju vedada. Hommikul kergelt tundsin, et vasemas põlves pole miskit õige, aga sain kõndida. Kohvi tegema minnes aga raksatas miski, päris kenasti kohe. Ja tulemuseks kõverdatud jalas valu, ainult sirgelt on ok, ja enam nüüd ka mitte sedasi. Kui ei liiguta ja jalga paigal hoida, siis on valuvaba, aga noh. Õhtul oli vaja ju tööle minna. Jõudsin tööle ja tunne põlves aina süvenes. Meil osakonna valve täna- see tähendab, et oma arstid majas. Nii, Uurisin, siis et ega keegi sellel teemal pädev pole ja oh ime, kohe sidumistuppa lauale ja kukuti mu vasemat põlve katsuma, mudima ning painutama ja väänama. Tulemuseks, veidi valusam kui eelnevalt oli, põlv, ja diagnoos koos ravisoovitustega. 

Tulemuseks on põlves põletik ja väike vedelikukogum ka veel seal, mis jah nõela ei vaja kohe. Aga regulaarne nädalane valuvaigistikuur koos maokaitsega :). Ja nädal vabastust trennist. Anna põlvele rahu oli otsene lause. Ja mina tahtsin juba teisipäeval taas trenni joosta ja kolmapäeval samamoodi. Nüüd pean plaanid ümber tegema ja unistavalt hoopis jalga puhkama.

Niigi ma saan oma graafiku tõttu nii vähe trenniskäija, et piinlik kohe ning nüüd siis see ka veel. Mees veel naeris, et noh kui kõverate jalgadega oleksid vanaduses, selle elaks veel üle, aga ilma jalgadeta ,vot see oleks pepu! Temal nalja jah kui palju. Tegelikult ta mul hea mees. Mõtleb eelkõige minu tervisele, ega muidu poleks ta jooksnud ravimeid tooma, kui naine oigas. No eks ma selle nädala katsun sellel põlvele rahu anda, keskendun siis kokkamisele ja kava jälgimisele edasi. Seda on ka siiani kenasti tehtud. 

Aga ma olen ikka siga vihane küll, kust ma selle enda põlve korjasin nüüd. Oli seda siis vaja???

UUUh Elu läheb edasi. Tuleb tervise eest ka hoolt kanda, muidu on tagajärjed traagilised. Ja seda ei taha ma kohe mitte, et ükspäev kõnnin hoopis metallpõlvega ringi- never ei taha. Vara veel. Ja ei taha ka lonkama jääda, veel vähem tahan ma seda uuringu,millega doktor hirmutas, et kaameraga kohe põlve sisse sukeldub.