Meh..

Heips!

Täna oli taas vaba päev. Alustasin päeva jällegi alles lõunal, sest tahtsin korralikult välja magada.

Hommikusöögiks tegin jällegi singivõileibu. Tundub, et sellest on saanud üks mu lemmikhommikusööke, sest seda on kiire ja mugav valmistada. Enamasti on kõik asjad ka kapis olemmas ja pole enne söögi valmistamist vaja poodi kapata.

Lõunasöögiks tahtsin teha Heiki banaani-datlipannkooke. Kahjuks oli fasti puding puudu kodust. Seega jalutasin üle silla Rimisse (sain üksiti ka päeva sammude eesmärgi täis) ja ostsin kohe kaks pakki koju. Kodus tegin enne pannukate küpsetamist kõik õhtusöögi eeltoimingud ära, et saaksin rahus pannkooke süüa. Kogus tuli seekord päris suur jällegi - terve taldrikutäis. Nämmma...  Kuigi seekord tundus, et lõpuks läksid need üsna magusaks... Mina, kes ma üldiselt magusat kannatan, tundsin et viimaste pannukate söömisel pidin need lihtsalt sisse suruma.  

Õhtusöögiks tegin retseptist "läätsehautis mee-sinepi marinaadis kana kintsulihaga" söögi, kus läätsed asendasin kartulitega. Tundub, et meie peres pole ammu kartulit söödud, sest nüüd oleme sellest just nagu sõltuvuses. Isegi mees sööb ja kiidab. Täna muidugi kurtis, et ei jõua nii palju kana süüa ja üritas igal viisil seda minu taldrikule sokutada, aga ei läinud läbi. Hehee, olen üsna tugevaks läinud "ei" ütlemisega. Vanasti murdusin esimesel korral ja võtsin temalt toidu vastu. Nüüd jälgin väga hoolikalt, mida söön. 

Hilisõhtuks teen täna jälle lihtsa "õun ja juust" retsepti - armastan suitsujuustu nii väga lihtsalt ja hapukas õun teeb retsepti täiuslikuks. 

Teisalt... 

Kohtusin täna meie ettevõtte regioonijuhiga. Me pole ammu näinud ja sain temalt (natuke küll võib-olla noritud) komplimendi oma keha kohta. Alati on tore ju komplimente saada ning sealt tuli neid tegelikult rohkem kui üks. Nüüd tunnen end täitsa tublina, kuigi varem arvasin enda kohta ikka päris pahasti... Enesekindlusest oli igati puudu. Mõtlesin peale temaga kohtumist jalutades endisele elule ja sellele, kui palju on tegelikult ajaga muutunud. Ja paremuse poole muutunud. Juba kaks aastat (18.mai sai 2a täis) ei ole ma teinud suitsu. Nüüd juba kuu olen ma teadlikult jälginud, kuidas toitun. Poolteist aastat tagasi alustasin enda hammaste korda tegemist - äkki saan suve lõpuks ka breketitest lahti. Kõik see on minu jaoks olnud rida teadlikke valikuid, kuid ilma oma meespoole toeta ei usu ma, et oleksin neid otsuseid teinud. Täna oli kuidagi emotsionaalne jalutamine...  Aga kuna hommikul näitas kaal juba 79,9kg, siis võin täitsa õnnelik olla.  Alustasin ju 86kg lähedalt.