Viimasest postitusest on kuu möödas ja tänahommikuse seisuga olin endiselt soovkaalus, kuigi vahepeal hakkas kaal tõusma. Kuna olen "stressisööja" ja september oli nii töö kui isikliku elu mõttes väga stressirohke, sai liiga palju magusaga patustatud, aga ma võtsin ennast kokku ja kuu lõpptulemus on -100g. Nii et minu libastumine oli lühiajaline ja tegelen edasi kaalu säilitamisega. 

Õhtuti olin tööst ja laste viimisest-toomisest rampväsinud ja kui siis veel radiaatori lõhkemine koduse elu peapeale pööras, mõtlesin, et enam ei suuda, tahaks puhata. Siis jäi üks laps haigeks ning neli päeva hiljem teine ka ja pidin hoolduslehele jääma. Töölt justkui saingi „puhkust“, aga kuna mul on selline töö, et kuigi ma ei ole 8 tundi kohal ja lahendamata jääb mõni jooksev probleem (meilidele ja telefonikõnedele vastasin ikka), siis vaatamata sellele, kas olen haiguslehel või puhkusel, teatud asjad pean ikka mina ära tegema. Õnneks on lapsed nüüdseks terved ja esmaspäeval jätkan uue hooga kõike seda, mis vahepealse nädalaga kuhjunud on.

Niipalju oli kodusolemisest siiski kasu, et kapid, mida planeerisin septembri alguses sorteerida, aga ei jõudnud, said nüüd korda. Mitu kotitäit lastele väikseks jäänud asju sai uuskasutuskesusesse saadetud ja enda riided, mis nüüd suured on, ootavad uut omanikku. Õnneks pole neid eriti palju, sest ostsin ülekaalulise perioodil võimalikult vähe riideid. Tööl on ametiriietus ja seega sai ühe paari teksadega ikka mitu aastat hakkama. Enne viimast kolimist, kaks aastat tagasi, tegin riidekapis põhjaliku inventuuri ja andsin enamuse tol hetkel väikseid asju ära. Kuigi ma väga ei uskunud, et kunagi taas sale olen, siis mõned lemmikud jätsin siiski alles. Kuna mu riietumisstiil pole väga hetkemoest mõjutatud, siis nüüd on nii hea kapist parajaid riideid võtta, nagu uued oleksid. Samas paar asja, mis ära said antud, veidi kripeldavad, aga eks siis ongi põhjus jälle uusi riideid osta, valik on praeguse kaalu juures palju suurem.

Ülekaalulisuse perioodil vältisin alateadlikult pildile jäämist ja enda keha peeglist vaatamist. Kõige koledamad olid vaatepildid proovikabiini peeglis, kui mõnda uut riideeset proovisin. Seal tundsin ennast väga suurena, eriti veel kui proovitav ese selga ei sobinud. Nüüd on tunne, justkui seda vahepealset aega poleks olnudki või nagu see poleks olnud mina, vaid ma vaatasin kõrvalt kedagi teist. Kas teised, kes taas normaalkaalus on, ka sama tunnevad?

Trenni pole ka ikka veel teha jõudnud, aga septembri sammude arv aktiivsusmonitori andmetel oli 336000, mis teeb keskmiselt 11000 sammu päevas, aga rekordpäeval tuli neid 20200. Kodus olles ma reeglina aktiivsusmonitori ei kanna, need sammud kogunesid lihtsalt igapäevasel trajektooril lasteaed-töö-pood-lasteaed-kodu, paaril päeval veel suurema lapse trenni saatmine-toomine ja kord nädalas väiksema eelkool. Täna osalesin 6. korda Tartu Linnamaratoni 10 km kepikõnni distantsil. Sellest on saanud minu igasügisene traditsioon. Kui muidu öeldakse, et tegin vana rasva pealt, siis mina tegin ilma vana rasvata smileyTulemus oli minu kõigi aegade parim, kuigi käimiskepid said sel aastal esimest korda kätte.

Mõtlesin pikalt, mida enne starti süüa, et oleks toitev, aga mitte väga suur kogus. Kuna olin hiljuti lugenud blogipostitust, milles küsiti lillkapsapõhjal pitsa kohta ja lehesabas olin näinud üht suvikõrvitsaga juustuküpsetise retsepti, siis hakkas sealt mõte arenema ja küpsetasin lillkapsapitsa retseptist asendustega suvikõrvitsa-kanapiruka. Põhi on tume õlivabast mandlijahust, osa juustust panin taigna sisse ja katteks kasutasin broilerifilee hakkliha. Vabavarast salat juurde ja kõhutäis missugune. Mulle maitses, soovitan soojalt (aga külmalt oli ka hea).

Läbi raskuste tähtede poole!