Ehk siis asi on lõpuks ametlik, see va tsentner naise puhast šarmi on saanud sellel aastal möödanikuks. Tegelikult juhtus see juba eelmisel nädalal, kuid kindlasti on ka ´mõnel teisel fitlapitajal tihti kaaluga vastastikune kius, õhku paisatud vandesõnad ja vääritimõistmised. Kusjuures mitte ainult kaaluga kuhu oma kere peale vinnata, vaid ka köögikaaluga, mis mõnikord ei suuda otsustada, kas olla 36 grammi või siis hoopis 35 ühikut. Siiski on hea arvutada, et kaal on langenud 3 nädala ja 4 päevaga üle 4 kilo ja seda on saavutatud üksnes süües, mitte "nosides", "maiustades" ega "näkitsedes", vaid lihtlabaselt süüüüües.Nüüdseks on mul juba tekkinud väike arvamus pakutavatest retseptidest ja  eelistan neid, mille kogus on mõeldud kõhu täis toppimiseks. Jõudnud olen ka tõdemuseni, et kui mingil põhjusel toit ebeõnnestub (nomaeiteaküllmiks), siis ongi finito, süüa ei saa rohkem, asendada ei ole võimalik midagi  ja see olukord juba ei meenuta mingit rõõmsat meeleolu, karv sile olekut. Kusjuures ei ole ma veel aru saanud millise konkreetse valemiga  on võimalik taolise kerge näljatundega vihtuda trennis bodypump'i ja muid võhmale võtvaid ja higiseks ajavaid  tegevusi ning siis juua, no halllooooo, mingit topsikutäis smuutit. Müts maha, täiega! Aga ega maadam Sinivaal ei ole ju olnud eluaeg mingi vaalamõõtu näitsik, ta on ka olnud nii kilu, räim, ahven, tursk ... ja sportinud himuga nii kollektiivselt kui individuaalselt. Nüüd millegipärast keha ei tahaks enam peale küljelt küljele veeretamise midagi sooritada, eriti nädalavahetusel. Pealegi liigub elu nüüd toidukorrast toidukorrani, et ihu ja hing kuidagimoodi koos hoida.  Võimalik, et kaalulangusega saabub ka kauaoodatud energiatulv, mis laseb lihasel kõhule kasvada ja rasvarullidel pikemaks perioodiks haihtuda. Maadam Sinivaal on ikkagi säilitanud kannatlikult aastaid riidekapis klassikalise lõikega täiega püssi  pükskostüümi ja selle selga saamine lihtsalt peab fitlapis püstitatud eesmärkidega kokku minema kasvõi aastaks 2020.