Polegi nii lihtne naaseda igapäeva toimetuste juurde. Kui viimased nädalaega on rütm paigast ära olnud. Haigena sai pool päeva maha magatud ja nii toimus magamaminek kesköö- kella ühe paikku. Täna aga tuleb tööle naasta. Tagasi argiellu, normaalsesse rütmi. Õhtul magama minnes oli uni kuhugi kadunud. Ja hommik tuli kuidagi nii ruttu. Juppaega mõtlesin oma äratuse helina peale, et huvitav mis see nüüd keset ööd ometi on? Lõpuks teadvus lõi mind ja pidin end üles ajama. Hakkan vaikselt juba leppima et enam niisama lesida ei saa ja tuleb end välja külma kätte ajada. Ja laps ka kuidagi ei aita kaasa, vaid ajab siin oma joru, et tema ei lähe lasteaeda.

Tema jääb koju, ei taha lasteaeda. Tal pole sõpru vaja. Õnneks nii kui uks tegi klõps ja issi tööle suundus kai lapses ka justkui mingi klõps ja hakkas end riide panema. Päeva algus oli igatahes raske. Ehk läheb edasi kergemalt? Tahaks loota.