Pole mitu kuud vahepeal bloginud, aga nüüd siis üritan jälle järje peale saada. Tunnistan ka kohe üles, et terve detsembri kuu olin omadega väga rajalt maas ja üldse jälginud, mida ma suhu topin ja jõudsin ka trenni tavapärasest vähem. Toitumise koha pealt ei oskagi mingit tarka vabandust tuua, aga trennide vähesus juhtus, sest lihtsalt oli töö ja kool ja muud tegemised ja lihtsalt ei leidnud (või ei viitsinud leida) seda aega, et trenni minna. Mõtlen küll, et ei tea mitmendat korda siin juba üritan ennast vormi ajada, aga mis seal ikka, nagu öeldakse - parem hilja kui mitte kunagi. Ise mõtlen veel ka, et seni kuna ma ikka veel üritan ei ole ma ju tegelikult alla andnud. Ning samas ei ole tegelikult midagi imestada, olen ka ennekõike lihtsalt inimene! :)

Edaspidi aga siiski plaan saada lõpuks toitumine ja trenn elustiiliks ja kogu seda teekonda täiel rinnal nautida.Eks näha ole, mis saama hakkab, aga fakt on see, et midagi ei muutu enne kui ma ise midagi ei muuda seega läheb tegutsemiseks. 

Kui aga rääkida, kuidas siis aasta esimesed päevad läinud on, siis esimesed 2 päeva sai oma suva järgi toitutud, nüüd aga lähen jälle Fitlapi retseptidele üle. Loodetavasti õnnestub seekord paremini kui kõik eelmised korrad, aga eks näis mis saama hakkab. Kõige enam kardan neid maale minekuid, sest seal on lihtsalt kogu aeg nii meeletult palju ahvatlusi, aga peab tugev olema ja enda eesmärkide nimel tööd tegema. Kerge see ilmselgelt olema ei saa, aga alati ei peagi kerge olema. 

Nagu ma eelnevalt mainisin, ei jälginud ma kuu aega enda toitumist ehk see oli ilmselgelt ebatervislik enamus ajast ning seega olen loomulikult ka kaalus juurde võtnud, aga see on mööduv ja küll ma varsti tagasi olen seal, kust eelmine kord pooleli jäi ja seekord võidukalt eesmärgini jõuan ja siis seda loodetavasti ka hoida suudan. 

Arvan, et eelkõige lasingi ennast käest just seepärast, et vahepeal oli üsna stressirohke aeg, kus üldiselt tundsin, et ei viitsi midagi teha ja üldse polnud motivatsiooni mitte millekski. Ei teagi, kas see pime aeg mõjus nii või milles asi, aga hetkel tunnen ennast juba selles osas veidikenegi rahulikumalt ja üritan lihtsalt vooluga kaasa minna ja mitte üle mõelda. 

Tegelikult ma üldse ei põe sellepärast, mis vahepeal juhtus, sest tagasi võtta seda enam ei saa, saab ainult edaspidi paremaid valikuid teha :)