Elame ajastul, kus poeriiulid on erinevat kaupa maast laeni täis ning leidub kõike, mida hing võiks ihata. Tundub nagu see oleks tõeline võit, et kaubavalik on ääretu ja keegi enam mingi toote pärast kuskil järjekorras seisma ei pea. Kuid kas see ikka on meie jaoks võit? Kas meil on lihtne poes valikuid teha ja kas me tegelikult teame, mida me endale sisse sööme? Paljud paraku ei tea. Kauplustes on tooteid väga erinevast toorainest ja väga erineva kvaliteediga. Selleks, et teada, mida me sööme, peame lugema pakendi märgistust. Mida sealt aga vaatama peaks ning mida see meile ütleb? Järgnevalt selgitan lähemalt, mis pakenditel märgitud olema peab ja kuidas seda infot tõlgendada.
Mida pakenditele märgitakse?
Pakenditel võib olla nii kohustuslik kui vabatahtlik info. Pakendil peab kirjas olema:
- Toidu nimetus
- Koostisosad
- Allergeenid
- Tarvitamisjuhis, kui ilma selleta on tarvitamine asjakohasel viisil keeruline
- Minimaalse säilimisaja tähtpäev „parim enne“ või tarvitamise tähtpäev „kõlblik kuni“
- Säilitamise ja/või kasutamise eritingimused
- Käitleja või tarnija andmed
- Päritolu
- Netokogus
- Etanoolisisaldus (kui on tegemist vastava kategooria tootega)
- Toitumisalane teave
Lisaks võib soovi korral pakendi märgistus hõlmata ka toitumis- või tervisealaseid väiteid ning erinevaid märgiseid, kui need on vastavuses lisamist lubavate tingimustega.
Koostis
Koostis peab algama sõnaga „koostisosad“ ning sellele järgneb koostisosade loetelu kahanevas järjekorras, mis tähendab, et see, mis on nimekirjas kõige ees, seda on tootes kõige rohkem ja see, mis on loetelus kõige viimane, seda on kõige vähem. Kui toote nimetuses on mainitud mõnda koostisosa, siis tuleb koostisosade loetelus sellele koostisainele märkida juurde ka osakaal protsentides. Näiteks, kui on toode „kartulisalat kodujuustuga“, siis on koostisosade loetelus märgitud nii kartulile kui ka kodujuustule juurde protsent ehk nende osakaal kogu tootest. Allergeenid tuleb koostisainete loetelus tuua välja teistest eristatavana, näiteks paksemas kirjas, kaldkirjas või alla joonituna.
Koostist lugedes võiks suhtuda skeptiliselt, kui seal on sulle tundmatuid aineid või kui koostis on väga pikk. Mida vähem erinevaid lisaaineid on, seda parem. Vältima peaks tooteid, mille koostises on lõhna- ja maitsetugevdajaid, millest levinuim on naatriumvesinikglutamaat ehk MSG, e-numbriga E621. Kuid võib olla lisatud lõhna- ja maitsetugevdajana ka E620 või E622-E625. Samuti võiks vältida kunstlikke magusaineid, millest Eestis müüdavates toodetes kohtab enamasti atsesulfaamkaaliumi ehk atsesulfaam-K-d, sukraloosi ja aspartaami, aga ka sahhariini. Kui üldse magusaineid tarbida, siis võiks eelistada loodusliku päritoluga, nagu näiteks maltitool, ksülitool, sorbitool, erütritool ja stevioolglükosiid.
Vältida võiks ka kunstlikke värvaineid, eriti peaks vältima asovärve, mille tarbimine võib kaasa tuua mitmeid erinevaid kõrvalmõjusid nagu näiteks nõgeslöövet, allergilist nohu, üliaktiivsust ja käitumishäireid, aga ka iiveldust, kõhuvalu ja liigesevalu. Enamike asovärvide puhul on pakendi märgistuse osas kindel nõue - tuleb juurde kirjutada lause „…võib avaldada mõju laste aktiivsusele ja tähelepanuvõimele.“ Sellise lausega tooted võiks kindlasti lettidele jätta ning lastele neid mitte pakkuda.
Lisaaineid lisatakse toodetele säilivusaja pikendamiseks, toidu ohutuse tagamiseks, apetiitsema välimuse loomiseks, aga ka võimalikult soodsa hinnataseme saavutamiseks. Lisaaineid on toodetes küll vastavalt kehtestatud piirmääradele, kuid tuleb tähelepanu pöörata, et me ei tarbiks liialt tihti liialt paljude lisaainetega tooteid. Seetõttu on igal juhul soovituslik poes rohkem pakendi märgistust vaadata, et saada teadlikumaks sellest, mida täpsemalt tarbitakse.
Toitumisalane teave
On küll väikeseid erandeid, kuid üldiselt peab olema pakendil märgitud toitumisalane teave. Kohustuslik on selles osas ära märkida:
- Rasvad, seal hulgas küllastunud rasvhapped
- Süsivesikud, seal hulgas suhkrud
- Valgud
- Sool – märgitakse soolasisalduse ekvivalent, mis arvutatakse toidu üldise naatriumisisalduse põhjal kasutades valemit: sool = naatrium x 2,5
Vabatahtliku infona võib toitumisalase teabe alla märkida ka kiudained ning vitamiinide ja mineraalide sisalduse.
Kuna meie elanikkonna probleem on südame-veresoonkonna haigused, siis võiks pakenditel jälgida küllastunud rasvhapete sisaldust ning eelistada pigem madalama küllastunud rasvhapete sisaldusega tooteid. Samuti tasub jälgida ka soolasisaldust, sest ka soola liigtarbimine on meie elanikkonna seas väga levinud probleem. Soola on rohkelt eriti just suitsutatud liha- ja kalatoodetes.
Süsivesikutena märgitakse liitsüsivesikute hulk, nende seas ei ole kiudaineid. Eraldi märgitakse veel suhkrud ehk lihtsüsivesikud. Oluline on meelde jätta, et suhkrute märkimine, et tähenda alati, et tootesse on lisatud suhkur. Tegemist võib olla ka loodusliku tootes oleva suhkruga näiteks fruktoosi või laktoosi näol. Seega teadmise, kas tootesse on lisatud suhkrut või mitte, annab meile koostise lugemine ning vastavalt sellele, kas suhkur on nimekirjas pigem ees või pigem taga, saame aimduse, kas seda on sinna lisatud palju või vähe.
Kindlasti tasub pakenditel jälgida ka kiudainete hulka, kui see on sinna märgitud ning eelistada suurema kiudainesisaldusega tooteid. Täiskasvanud naised vajavad päevas 25 g ning mehed 35 g kiudaineid. Kuna need on väga olulised meile täiskõhutunde säilimiseks, veresuhkru ja kolesteroolitaseme reguleerimiseks ning hea soolestiku tervise tagamiseks, on tähtis nende piisaval hulgal tarbimine.
Toitumis- ja tervisealased väited
Pakendi märgistust uurides, võime leida erinevaid toitumis- ja tervisealaseid väiteid, mille lisamise tingimused on väga täpselt reguleeritud. Täpsemat infot selle kohta leiab Põllumajandus- ja Toiduameti kodulehelt. Toitumisalased väited on näiteks „suhkruvaba“, „vähem kaloreid“ ja „proteiinijook“. Selleks, et toodet saaks nimetada proteiinitooteks peab valk andma vähemalt 12% selle toote energiasisaldusest. Kui pakendile märgitakse, et seal on vähem kaloreid, siis tuleb lisada info ka selle kohta, millega võrreldes.
Tervisealaste väidete alla kuuluvad näiteks need, kus mainitakse mõne vitamiini või mineraali kasu. Sellisel juhul peab olema pakendile märgitud ka mainitud vitamiini või mineraali sisaldus tootes.
Tervisealase väite esitamise puhul tuleb toote teabes esitada ka järgnev informatsioon:
- viide mitmekülgse ja tasakaalustatud toitumise ja tervisliku elustiili tähtsusele
- väidetava kasuliku mõju saavutamiseks vajalik toidukogus ja tarbimise viis
- vajadusel viide, mis on mõeldud inimestele, kes peaksid vältima toidu tarbimist
- asjakohane hoiatus toote liigse tarbimise eest, mis tõenäoliselt kujutab ohtu tervisele
Märgid
Toodetele märgitakse peale sageli mitmeid erinevaid märke. Nendeks võivad olla nii pakendiga seotud märgid, soovitusmärgid, aga ka kvaliteedimärgid. Erinevaid märke on tõesti palju, kuid tähelepanu võiks pöörata näiteks suitsupääsukest kujutavale märgile „tunnustatud Eesti maitse“, kuna selle märgi olemasolu tähendab, et toote põhitooraine pärineb Eestist. Samuti võib võimalusel otsida Euroopa Liidu mahelogo märki ja Eesti ökomärki, sest selle saab toode peale vaid juhul, kui töödeldud toidu põllumajanduslikest koostisosadest on vähemalt 95% pärit mahepõllumajandusest. Samuti peavad saadused olema kasvatatud mahepõllumajandusele ülemineku aja läbinud maal või pärinema üleminekuaja läbinud loomadelt.
Kuidas teha poes valikuid?
Eelnevalt kirjapandule mõeldes jääb küsimusena peas keerlema, kuidas siis teha poes valikuid? Peamise soovitusena tooksin välja teadlikumaks saamise. See nõuab seda, et sa loeksid rohkem pakendi märgistust toodetelt, mida endale poeriiulilt ostukorvi tõstad. See ei tähenda, et igal poeskäigul peaks nüüd iga pakendi otsast lõpuni läbi lugema, kuid võiks võtta kaks-kolm poeskäigu kohta. Vaata, tutvu, loe. Kui millestki ei saa aru või miski tundub kahtlane, siis otsi infot juurde internetist. Seejärel kaalu, kas tahad seda ikkagi osta või ehk leiad kõrval oleva toote näol parema alternatiivi. Nii ehk saadki mõned siiani tavapärased valikud asendada uute lemmikutega.
Teine oluline soovitus on hoida oma toidulaud võimalikult mitmekesine ning valmistada võimalikult palju toitu ise. Tarbi toite erinevatest toidugruppidest ning varieeri toiduaineid ka toidugruppide sees. Nii tarbid erinevaid tooteid ning maandad riske, et midagi saaks liiast. Kuna poolfabrikaadid, valmistoit, maitsestatud toit on see, milles on sageli palju erinevaid lisaaineid, siis valmistades enamasti toitu ise lihtsast ja puhtast toorainest, aitab hoiduda suurel hulgal lisaainete tarbimise eest. Vahel valmistoitu tarbida on loomulikult normaalne, kuid see ei tohiks olla valdav enamus toidulauast.
Kokkuvõtteks
Ära unusta, et sa oled see, mida sa sööd ning toit mõjutab väga palju seda, kuidas sa ennast tunned, kuidas suudad haigustele vastu panna, milline on sinu tervis ja isegi meeleolu. Lõppkokkuvõttes vastutab igaüks ise oma toiduvalikute eest ning selleks, et enda kehale parimat pakkuda, tuleb saada teadlikumaks sellest, mida endale sisse süüakse. Alusta pakendi märgistuse lugemisest!
Samal teemal toimus ka videokohtumine. Seda saad järele vaadata siit.
Kasutatud allikad: Põllumajandus- ja Toiduamet
