Või vähemalt nii ma püüan endale sisendada. Tegelikult on praegu vähemalt, kust kinni haarata, sest viimased 3 päeva olen ilusti kavas olnud! Olgu, eilne õhtu läks küll pisut käest, aga ma ei kuku selle pärast veel pikali. Lapsega lasteaiast koju jõudes olin kummalisel kombel näljane ja väsinud, kuigi mul oli vaba päev ja olin üsna hiljuti lõunat söönud. Ja kuidagi märkamatult sõin ma mingi suvalise tortillarulli juustuga, mille mõtlesin küll korraks kahe juustu pastast leiutada, aga see sai enne valmis, kui jõudsin kava lahti teha. Siis ahvatlesid mind köögikapil indiapähklid, mida sõin ilmselt rohkem kui üheski retseptis ette nähtud olekski ja nende tasakaalustamiseks sõin veel banaani ka. Siiski-siiski sõin hiljem kanasuppi, mille kava järgi juba paar päeva varem valmis olin teinud (kui tobe, et ma siis kohe seda ei teinud). Hiljem sõin veel ühe portsu valgubatooni banaani ja (india)pähklitega. Läks vähe paljuks, aga õnneks siiski enam-vähem kava kanti ja mingit koogi ja krõpsude söömist ei olnud!

 

Üldiselt olen ennast siiski väga hästi ja energiliselt tundnud, nii et keha lausa tunnetab seda, kui terviklikult ta on toidetud. See on minu jaoks ka üks uus tunne, millele keskenduda selle asemel, kui vahepeal tundub, et kõht on tühi, aga ei tohiks olla. Vahepeal tundsin end ikka väga jõuetu ja mornina. No mitte midagi ei tahtnud teha. Ja nagu ka ühes eelmises postituses mainisin, tahtsin kogu aeg süüa, kuigi samas nagu millegi isu ei olnud ja toidust naudingut ka ei saanud. See pöördus küll nii pea, kui keha jälle piisavas koguses kõiki vajalikke toitaineid sai. Tuba sai peaaegu iseenesest korda, nõud ei taha üldse kraanikaussi vedelema jääda ja kuidagi ok on kõik. Eile läksin veel pisut varem magama kui eelnevad päevad ja ärkasin esimese kellaäratuse peale üles, tore. Aga! Kui olin lapsele riided selga saanud siis oli kell juba 8.20, mis on viis minutit hiljem kui eile ja olgu öeldud, et lasteaias peame olema 8.30-ks. Õhh! See rikkus kogu päeva alguse ära jälle, see nõme elust maha jäämise tunne. Aga! Kohe saab valmis mu uus postitus ja ma liigun reipalt hommikusöögi valmistamise kallale, söön kvantiteetsemaid toite kui eile :D, ei jää nälga ja olen rõõmus, kui kõht täis saab. See valgubatoon magustoiduks on küll mõttetu. Sellest ei täida isegi eriti isu ja kõht jääb tühjaks. Aga kui mingi korralik magustoit teha - nagu näiteks vokitud õunad - siis on nauding ikka mitmest aspektist kordades suurem. Njämmm, täna õhtuks kindlalt teen! :)