Pole ikka veel ree peale suutnud hüpata. Eelmise korrast, kui tegin postituse kasutusaja aktiveerimiseks, ei kasutanudki seda üldse. No mida, no miks. Kurb on, et ma üldse praegu ei oska sellele reele saada. Vaatasin üks päev, et mu kehamassiindeks on juba nii kõrge, et kui samamoodi jätkaksin ja veel 10kg juurde võtaksin, siis oleksin juba nii rasvunud, et pääseksin haigekassa kaudu tasuta maovähendusopile. See tundub hirmutav! See kehamassiindeks ja see mõte maovähendusoperatsioonist. Mitte mõte operatsioonist ei ole see, mis hirmutab, vaid mõte sellest altereeritud maost, millega ma terve oma ülejäänud elu peaksin elama. Kuigi mulle tõesti tundub praegu, et ma ei suudakski iial mingil muul moel kaalu langetada kui millegi nii radikaalse kaudu nagu seda on maovähendusoperatsioon. 

Mul pole viimasel ajal isegi söögiisu. Vähemalt ei ole ÜLDSE isu midagi normaaselt süüa, mitte midagi ei taha. Aga SAMAS tahaks kogu aeg midagi süüa ja nautida. AGA mitte miski ei paku naudingut, kui ma seda söön. Kõlab nagu mingi korralik häire regularis. Kõht on viimastel päevadel olnud nii punsunud ja energiat üldse ei ole. Tuba on segi, nõud on pesemata ja mitte ükski asi ei edene, sest lihtsalt ei jaksa ja ei taha mitte midagi teha. Ja see sügiskaamos on ju alles algamas. Ma ei tea, ma ei jaksa enam nii laisa ja mõttetu inimesena elada. Ma tahan olla energiline ja hakkamist täis ja alati valmis. Ja edeneda ja saada paremaks ja liikuda järjepidevalt oma eesmärkide suunas ja midagi SAAVUTADA. Ah, see saavutamisvajadus.

Need õunavokkide pildid Facebooki grupis tekitasid küll isu! Ja ma võtan ennast kokku. Ma ei tea, mis ma peale selle õunavoki veel süüa viitsiks, aga ma proovin veelkord. Ja ma usun ja loodan, et ma kunagi suudan. Ja hakkan vitamiine võtma, et ma viitsiks, jaksaks ja suudaks. Ja Fitlapi trenne tegema, need on päris mõnusad. Ja tihedamini pesemas käima, et ennast reipamalt tunda :D Ja iga päev muusikat kuulama, et mitte kunagi masendusse langeda. Ja nädalavahetuseti ujumas ja nukuteatris käima, et toad sel ajal liiga käsitlematult sassi ei läheks ja elu liiga käsitlematult käest. Ja ma võtan ennast kohe lähipäevadel kokku ja vahetan nutitelefoni nupu oma vastu. Liiga palju ekraanisõltuvust ja mitte midagi teha viitsimist. 

Sada tähte veel. Üks mu kunagine sõber ütles mulle ajal, kui ma kaalusin 70 kg ringis (olles 170 cm pikk), et ma olen natuke liiga paks, kuigi ma nägin ilmselgelt võrratult vormis ja parajalt vormikas välja. Ma ei saa aru, mis haiges maailmas me elame, et isegi isiklikult seame üksteisele mingeid täitmatuid standardeid. Mis pole aga ettekäändeks sellele, et mitte jõuda ja jaksata.