Aeg lendab linnutiivul. Oli vist selline laul kunagi. Ei mäleta, kuid viimast kaalumise päeva mäletan seevastu imehästi. See oleks olnud just kui eile ja tundub, et kuute päeva nagu kahe kaalumise vahel poleks  olnudki. Millegipärast on 100 minu jaoks mingi maagiline piir. Kaalunäit vingerdab juba pikemat aega selle numbri ümber ja kuidagi moodi pole mul õnnestunud  seda maagilist piiri ületada. Mitte sinna pluss poole poole vaid negatiivsesse suunda. Muidugi ei saa ma nüüd öelda, et olen kõva füüsilise koormuse tegija. Mis tegija siin 65 aastane ikka on. Fitlapi alguses, kui alustasin, püüdsin järgida Sõõrumaa jogaõpetusi, mis mul äärepealt oleks neerud lahti raputanud ( loe esimesi postiusi). Õnneks piirdus teostus vaid närvi füüsilise taumaga. Pole saanud korralikult ka kõndimas käia, kuna puusad on puised- nagu selles laulus " need puusad, puusad, puusad, need puusad teevad nii ( haiget)..." Seega on ainult fitlapp. Patustanud kah nagu pole - kui just natukene siis sedagi lapselapse käest luba küsides. Kuid 100 kilost alla pole ikka saanud. Eemisel nädalal aga potsatas minu kirjakasti Fitlapi peatreeneri kiri, kus ta soovitas kasutada ka alternatiivset kaalulangetamise moodust - end külmas vees karastades. Muidugi mina ,kui kõigi uuendustega kaasa mineja - peaasi, et kaal langes ,otsustasin selle ära proovida. Niisiis, täna ,neljapäeva hommikul ,kui kogu naispere köögiaknast välja vaatas, otsustasin kangelast mängida. Õues on meil selline 8korda 6 meetrit suurune bassein, milles suvel õitsevad ilusad vesiroosid ja ujuvad kalad. Varakevadel pole aga õnneks või kahjuks midagi näha, kus miski asub. Niisiis ronisin purde peale, mis mõlemat basseiniäärt ühendab, koorisin ennast paljaks, ja ikka kohe nii paljaks, et kõik keharakud saaksid selle külmalaksu kätte ja lasin ennast vette kukutada. Esimene kord läks ebaõnneks. Lennutasin ennast vesirooside juurikate peale, ning pool keret - seljapool jäi veest välja. Teine kord aga läks nii  nagu oleks enne õppikust  suunised lugenud. Hüppasin vette sellise partsatusega, et mõlemalt poolt basseiniäärt viskusid veelained kaldale nii, et lapselaps pidi jooksuga kalu surmasuust päästma minema. Otsustasin, et olen vee all nii kaua kuni õhku suudan kinni pidada. Tundsin kuidas kõik mu rasvarakud kokku tõmbusid ja  muidugi mitte ainultlt rakud  Vee temperatuur polnud just eriti kõrge, kuid kindlasti madalam, kui  kraanivee oma. Tundsin kuidas keha hakkas kangestuma - hiljem tundsin rõõmu, et tegu polnud teps mitte surmakangestusega. Ma ei tea, kaua ma seal vee all olin , kuid naise sõnul mitte kauem kui 3 sekundit ( ma arvasin ise, et terve igaviku) kuid kui kui ma veest välja hüppasin, samakiirelt kui sinna sissegi, jõudis lapselaps mulle pilgu peale heita ja hõikas valjusti -  vaadake,nüüd on meil kaks vanaema! Hakkasin ennast kiiresti rätikuga hõõruma, et saaks vereringe käima ja peale veerandtunnist hõõrumist olin jälle vanaisa tagasi. Siis oli aga kiire minek kaalu peale. Ja uskuge või mitte aga kaal näitas 99,5 kg. Kas tõesti mõjus karastav suplus mu kaalulangusele, või oli tegu milleski muus, jäägu mõtlemiseks. Mina aga sammun vaikselt oma sihi poole. 100kg piir on ületatud ja egas muud kui mulle jaksu ja vastupidavust soovida. Kuidas aga järgmisel nädalal läheb - annan ikka teile teada, kui aeg kätte on jõudnud. Seniks aga ilusat Teilegi ja ärge alla andke.