Üleeile sattusin suures masenduse augus kokku inimesega, kes mind augu äärele upitas. Laused, mis jäid pähe kummitama olid sellised: "Ära nuhtle end asjade eest, mida sa pole teinud, järelikukt oli midagi olulisemat vaja praegu saavutada, ära teha!", "Elu on lõputuid ringe täis, aga see on kui spiraal üles, edukal teekonnal liigud mööda ringjoont saavutades tulemusi ja kui miski pooleli jääb libised imekiirelt teiselt poolt alla! Kui aga end taas kätte võtad, oled spiraali järgmisel korrusel ja sul on võimalik alla libisemist edasi lükata, eelmisel korrusel ju õppisid ;) lõpuni välja jääb oht alla libiseda, oleme vaid inimesed!"

Õhtul enne uinumist avastasin, et viimased minutid on Futlap soodukaga ja siin ma olen, hommikusöök oli kavas!

Tunne on põnev ja ootus on suur! Väikeste smmudega jälle tipu poole. Targema endana püüan end jälgides ennetada ringist langemist.

Madal enesehinnang on mind saatnud terve elu, sellest ka ilmselt langemised, sest väline muutus pole tõstnud minu enesehinnangut ja tunne on olnud, et miks ma pingutan, kui end paremini ei tunne. See on minu eesmärk nr.1, ma pean hakkama iseennast sallima, mida rohkem muutun, seda rohkem pean aru saama oma väärtusest!

Kaotada tuleb rasva mitte kaalu on ka üks põnev mõte, mille eile taasavastasin. Kogu augus olemise ja sisemise stressi aitas lipsustada eile sõbranna poolt näidatud video, mis väitis, et KÕIK NAISED ON ILUSAD JA ERILISED. Igaüks oma nägu ja oma tegu, aga ilusad! Hakka või uskuma.

Mõnusat eesmärkideni jõudmist meile kõigile!

Tahtsin selle postituse eile teha, aga aeg kadus käest ja täna järsku meenus, et mustand jäi kusagile õhku ja ei jõudnudki postitada. Seega saan siia nüüd siis tänased mõtted ka lisada. Nimelt oli mul plaan täna terve päeva raamatut lugeda ja 5km kõndida. Ei saanud üht ega teist. Väsimus on mega, aga magama ei või ka jääda, muidu ei saa öösel magada. Suht ulme on olla. Tahaks miskit teha, aga jõuetus on peal ja nagu ei taha ikka miskit üldse teha. Mida teie sellistel hetkedel teete? Siinkohal võiks ju arvata, et puhkamine on oluline ja kui keha ei jaksa, siis ei peaks survestama, aga kas ja kuidas oma mõistusele selgeks teha, et don´t põe? Põnn käis just mu juures nillimas ja leppisime kokku, et peale oma jätsi söömist lähme ratastega sõitma, ehk siis saan ikka veidi liikuma end, ehk lahustub ka väsimus ja tunne muutub paremaks. Jään siiski teie mõtteid ootama seoses selle tegevusetusega...