Kui mitu korda olen juba neid sõnu "uus algus", kas mõelnud oma peas või välja kirjutanud....Vist liigagi palju kuna siiamaani ei ole need jätkusuutlikult mulle mõjunud. Tänasest algas aga uus kuu, mis sest et jõulukuu kõigi oma piparkookide ja sealiha ahjupraadide ja sültide ja šokolaadi ja kõige muu magusaga. Igatahes üritan jälle algusest, oma vanast kehakaalust, mis on püsinud +/- 4 kg samana viimased 1,5 aastat. Vahepeal suutsin kaaluda ka 79 kg, peale lapse sündi ja sapipõie oppi, kuid see tuli ka söömatuse arvelt. Too aeg ei söönud ma pool aastat miskit magusat ega ülemäärast, ainult niipalju kui vaja, kartes tugeva valu uuesti ilmnemist ülakõhus. Õnneks pole seda rohkem esinenud, kuid nii kui hakkasin tasapisi vana rasva peale minema, tõusis ka kehakaal uuesti. Nii et see õnnis 90.9 kg, mida kaal momendil näitab, ei ole loodetavasti siiski lõplik.

Miks ma Fitlappi pole püsima jäänud, olles sellega nii palju kordi taaskord alustanud, ongi vist enda tahtejõu/motivatsiooni puudumine ja kõiksuguste vabanduste leidmine. Nagu siis see teeks nii-suur-olemise kergemaks. Eks muidugi kodus on mul ka palju ahvatlusi, sest nt mu mees armastab šokolaadi jms. Kuid vähemalt töökoha kabinetist viisin kõik šokolaadid minema, nii koju kui töökaaslastele(selle aasta sünnipäevaks kingiti šokolaade ja lilli enam-vähem võrdselt=väga palju). Vähemalt töökohas pole enam ahvatlusi. Kuid viimased novembrikuupäevad mõtlesin pikalt, et kust leida tahtejõudu. Seda küsimust ma päris lahendanud kahjuks pole veel, kuid tundub et hetkel mul seda motivatsiooni on, kuigi kõht on jubedalt tyhi. Õnneks saan u 30 min jooksul lõunale minna. Eile, rääkides mõndade õpilastega, kes vastupidi on alakaalus ning väidavad et pole söögiisu tihti. Kuigi samas anorektikuteks neid ka päris nimetada ei saa, siis tekkis mul küll korraks tunne, et miks siis mind on sellise hea söögiisuga "õnnistatud". Sellele ei oska vast keegi vastata, kuid kui ma ikkagi selles kehakaalus end hästi ei tunne, on ilmselt vaja midagi muuta.