Kahju on alustada oma juttu negatiivse noodiga.... aga noh, eks meil kõigil ole neid mustemaid päevi ka. 

Ühesõnaga olen ma oma rasedusega jõudnud poole peale. Selline tunne on, et olen juba suur kui vaalaskala. ja õhtuti tuleb mingi hea asja isu peale, aga ei tea mis see hea asi olema peab. Ja tihti proovin seda isu peletada ka tüki magusaga. Päeval pole nagu miskit hullu. Veepudel ja enam-vähem menüü jälgimine toimivad. Eriti masendavad hetked on need, kui mees kõrval ikka suudab oma kaalu langetada, aga mina ju tean, et paratamatult pean tegelema kasvamisega. Õnneks aitab FitLapi avamine ja teiste postituste lugemine. Kuidagi üllatuslikult motiveeriv on lugeda teiste postitusi ja jõuda jälle arusaamale, et ma ju ei olegi üksi. Siin lehel olles piisab juba vahest oma menüüd vaadates, et mina saan ka hakkama. 

Lapse ootus on ju ka tegelikult nii positiivne aeg, et peaks olema elu roosades toonides. Aga nagu ikka on ka mure. Olen hüpertoonik ja kuna kaks esimest last on sündinud erakorraliste keisritega, siis sel korral öeldi mulle kohe, et ei hakata riskima. Kurb just ongi ju see, et mõtlen pidevalt sellele, et kas laps ikka sünnib õigel ajal, või peab ta olema varem valmis elus hakkama saama. Loodan siiski, et arstide abiga suudan oma vererõhu kontrolli all hoida ja kõik kuni lõpuni läheb hästi.

Seoses sellega otsustasime mehega eile, et kuna on juba peres poiss ja tüdruk, siis ei vaata lapse sugu ja naudime üllatus momenti. Siin Soomes on see rasedus nagu uus kogemus. Süsteem on natuke erinev Eestis toimuvast, aga õnneks on seni olnud kõik super ja arstid on väga lahkesti seletanud asjade toimimist lihtsamalt. Üldjoontes ju kõik sama, kuid igakord ei pruugi sama arsti või ämmaemanda juurde sattuda. Ja mingid vaktsiinid ka natuke erinevad ning pidin juba alguses kirja panema, kas soovin lapsele vaksiini, mis Eestis tehakse, aga Soomes mitte. Selles suhtes muidugi väga tore, et nad arvestavad minu riigi süsteemiga ka ja pakuvad samu võimalusi. Eestis tundsin end raseduse lõpus juba nagu kodus, kõik olid samad inimesed ümber ja tekkis kuidagi eriti turvaline tunne. 

Aga nüüd siis jälle kergem olla ja südamelt mured räägitud. Ise ajan oma vahelduvaid tujusid muidugi raseduse kaela.blush Loodan, et liigset söömist ei teki ja suudan ikka enam naeratada kui nukker olla. Ja soovin, et see aasta FitLapiga oleks edukas ja julgustav meile kõigile.