Selle postituse tekst üsna pikalt rippus mul mustandites, kuid teise kasutaja hiljuti jagatud veidi emotsioonaalne postitus andis lõpliku tõuke ikkagi selle avaldada.Sellesama postituse kommentaare vaadates tundub, et see kõnetas ka teisi, mitte ei joondunud ainult minu mõtetega. 

Fitlapi kava jälgijad (ükskõik mis toitumiskava jälgijad ilmselt) kulutavad toitumise mõeldes päris palju aega igal juhul. Blogisid lugedes leian, et päris mitmed kõiguvad kuskil söömishäire piiri peal, kas üritades ennast liigselt distsiplineerida, langedes pettumuse küüsi või seades ebarealistlikke eesmärke. Tihti esineb küsimus kuidas tabada õige piiri, mille juures võiks kaalualandamise lõpetada ja säilitamisele üle minna. See soovitus, et lähtu pigem peegelpildist - kas oled rahul sellega mis peeglis näed - väga ei kehti inimeste puhul, kelle mina pilt on tugevalt nihkes. Edulugusid sirvides, mina küll leian, et tihti ka "before" piltidel vaatavad vastu äärmiselt ilusad ja atraktiivsed inimesed (muidugi peab lähtuma enesetundest ja terviseseisundist, kuid puhtalt pildi peal nähtav visuaalne pool on minu meelest päris mitemete puhul on vägagi ilus). Ise leian ka ennast praegu olukorras, kui algselt seatud eesmärk oli 63 kg, väga heaks pidasin 61 kg, eriti optimistlikumalt saavutasin hetkel peaaegu 59 kg ja nüüd mõtisklen ka 58st. Ise küll tahaksin juba keskunduda mitte niivõrd kilogrammidele ja sentimeetritele, vaid rühi ja kehahoiakule, trennist saadud naudingule ja vaimsele heaolule, kuid pean tunnistama, et nendel numbritel on mingi seletamatu jõud.

Kunagi Heikki küsis, mis teemadele võiks rohkem blogipostitusi pühendada, mina tahaks näha rohkem artikleid psühholoogilistest aspektidest (enesehinnang ja enesearmastamine). Ehk see teema on keeruline, ja konkreetseid nõuandeid on raske anda, kuid inimesi suunata võiks ikka üritada. Muidugi Fitlapi toitumiskava on väga hea riist, kuid kui tahta inimesi mitmekülgselt toetada selles pikaajalises muutumises, võiks ka psühholoogilisi külgi puudutada.

Tahan ka tunnustada ja kiita kasutajat Karolin, kes vapralt võtab neid keerulisi ja tundlikke teemasid oma postitustes. Ja valgustab neid psühholoogilisi nüansse mitte ainult postitusi kirjutades, vaid ka asjalikke ja adekvaatseid soovitusi jagades kommentaarides. 

Ise toitumiskavaga alustades üritasin vastata küsimusele - kas ma saan niisuguse muutusega pikaajalises perspektiivis ka hakkama? Eks seda täpselt ennustada ja planeerida ei olegi võimalik, vahel üllatad iseennast. Nii näiteks rahuliku südamega kasutan piima kohvi peale (ei üritagi seda mingi retseptiga sobitada), leiba valin umbes (ei uuri väga täpselt neid sisalduse parameetreid), teen roogasid ka valge riisiga (minu meelest pruun riis sobib väga hästi tomatiste ja köögivilja roogadega, kuid on kombinatsioonid, kus ma tahan ainult valget riisi), söön vabavara söögikordade vahel (ja ei pilguta silmagi). Võib olla siin toitumiskava blogikeskkonnas ei peaks sellest nii avalikult rääkima, kuid minu meelest see ongi programmi enda ellu sobitamine mitte vastupidi - enda elu pidev sättimine programmi järgi.

(Tahtsin valida kategooriaks "psühholoogia" või muud sarnast kuid seda valikutest ei leidugi...)