Nii kaua, kui ma ennast mäletan olen mina alati olnud suur unimüts. Hommiku vara äratuskella peale tõusmine on olnud piin mis piin. Samas olen viimase paari kuuga saanud hakkama enda jaoks päris suure imega ehk ennast ümber treeninud hommikuseks ärkajaks. Kui keegi oleks mulle veel jaanuari alguses öelnud, et paari kuu pärast ärkan ma kell 6 ajal ilma suurema pingutuseta ning teen enne tööpäeva algust veel trenni ka, siis ma oleks ilmselt selle inimese lihtsalt välja naernud. Aga täitsa tõsi.

Natuke eellugu

Miks see väike saavutus minu jaoks nii suur ime on, selgitan natuke täpsemalt. Nimelt olen mina olnud juba pikalt pikalt see inimene, kellel on hommikul umbes-täpselt 10 alarmi erinevatele aegadele ja erinevate helinatega sätitud, lootuses et ehk selle 10. alarmi lõpuks ma suudan ennast ikka voodist välja veeretada. Häbi tunnistada, aga on olnud ka hommikuid, kus ma suudan ka need 10 äratust sisse magada. Pärast vaevarikast ärkamist vajasin ka üks-kaks kruusi mõnusat kanget kohvi, et silmad vähemalt pool-pilukilegi saada. Ja üldse ega mul pole kunagi olnud väga rõõmsaid emotsioone varajase ärkamise osas.

Muutumine

Ma olen alati olnud suur raamatukoi ja loen väga palju erinevaid raamatuid. Ühel hetkel sattus minu kätte Hal elrod'i "Imede hommik". Pealkiri oli minu jaoks intrigeeriv nii, et see mind lugema meelitas. Kuigi pean tõdema, et eks ma olin paras skeptik lugema hakates. Ega ma tegelikult ei uskunud, et see väike raamatukene minu elupõlist hommikust unisust muudab, sest olgem ausad, inimene on ikkagi oma harjumuste ori.

Aga miks ma siis üldse sellist muutust vajasin? Tegelikult sai see asi minu puhul alguse üldse siis, kui sain teada, et mul on kilpnäärme alatalitlus ning pidin hakkama regulaarselt iga hommikul võtma ravimit. Selle ravimi parimaks toimimiseks aga ei tohi pool tundi kuni tund peale ravimi võtmist midagi süüa-juua (ainult vett). Seega tekkis minus leebelt öeldes väike hirm. Kuidas ma nüüd siis igal hommikul ennast õigeks ajaks üles saan?

Siinkohal peangi mainitud raamatut kiitma, sest sain sealt päris mitu praktilist nippi, mis minu puhul on praeguseni vähemalt aidanud. Minu jaoks kõige toimivam nipp sellest raamatust oli see, kus autor soovitas oma hommikused rituaalid ümber organiseerida sellises järjekorras, et kui nendega ühel pool, siis ei olegi enam isu voodisse teki alla tagasi pugeda.

Raamatus oli toodud viiesammuline soovitus, kuid toon siinkohal välja enda jaoks kolm olulisemat, mida ise igal hommikul kasutan.

1. panen äratuskella voodist kõige kaugemasse nurka. Seda nippi olen varasemalt ka kasutanud, aga alati mitte kõige edukamalt. Kõige olulisem, et see sunnib äratuskella vaigistamiseks voodist välja kobima.

2. enne, kui tuleb mõte et "läheks tudiks veel 5 minutit", joon hoopis klaasi vett. Raamatus selgitati seda sellega, et kuna inimene keskmiselt magab vähemalt 7-8 tundi järjest, siis on meie organsmid hommikul ärgates juba janused. Väsimuse vastu pidi tass vett aitama paremini kui tass kohvi, nii et tahtsin selle kohe enda peal järgi katsetada.

3. pesen hambad ära, mitte ei oota sellega kuni hommikusöök on söödud. Usaldusväärne hambaarst ütles mulle, et võib ka nii pidi ning ega kuna hommikusöök on nüüd lükkunud tunni võrra hilisemaks, siis tuli ka selle hommikuse rituaali osas teha korrektuure.

Raamatus selgitati sellist toimingute järjekorda siis pigem sellega, et hommikul esimese asjana tulebki teha tegevusi, mis on automaatsed ja ei vaja erilist mõttetegevust. Nende tegevuste ajal jõuab organism aga juba ärgata ja toibuda nii et hiljem on see magus magamiseisu läinud. Minu puhul on seni päris hästi toiminud. Alguses paaril hommikul oli ikkagi ka nii, et mingist vanast harjumusest (või siis kui lihtsalt hommikul tuba jahe oli) ronisin ka pärast seda 3. sammu voodisse teki alla tagasi, kuid ausalt öeldes selleks ajaks olin tõesti piisavalt ärkvel, et voodis vaid vähkresin paar-kolm korda ja siis ajan ennast ikkagi uuesti püsti. Hommikuste harjumuste muutmise kõrvalmõjuna ei vaja ma enam ka mitut tassi kohvi hommikuti, vaid hommikusöögi ühe osana naudin ühe tassikese hiljem töö juures.

Väga oluline - äratuskell!

Minu jaoks on hommikul ärkamisel olnud ka väga oluliseks faktoriks, millise äratuskella peale ma ärkan. Patoloogilise unimütsina need erinevad mobiilis olevad äratused minu puhul alati ei toimi. Seega esialgu soetasin omale sellise vanaaegse äratuskella (nagu pildil). Üles ajab ta igal juhul. Naabrid küll pole seni nurisema tulnud, kuid ma kahtlustan, et mu äratuskell on ka neile abiks. Pika peale hakkas siiski häirima ehmatuse peale või šokiseisundis tõusmine, sest see äratuskell on (ma kahtlustan) parem kui suitsualarm. Hiljuti sattusin aga lugema pisikest artiklit just sellel teemal ning seal mainiti selliseid äratuskella tüüpe, mis on koos valgustiga ehk lambike hakkab vaikselt põlema enne kui äratus heliseb. Artiklis väideti, et see peaks äratama siis sujuvamalt. Mina kohe ikka pidin omal nahal ära katsetama kohe. Mõeldud, uuritud, tehtud. Sai siis netipoest otsitud ja soetatud endale selline pisike raadiokell, kus on ka lambike sees. Praeguseks olen seda kuskil paar nädalat kasutanud ja tõesti parem on. Vähemalt mulle sobib hetkel see variant. Mitmetel hommikudel olen ärganud selle valguse peale juba enne äratuskella helinat ning täpselt sellise mõnusa nädalavahetuse tundega, kui oled oma une ära maganud ja iseseisvalt üles ärganud. Eks siis mõne kuuga ole näha kas see minu peal ka pikaajaliselt töötab.

 

Juttu sai küll palju, aga mõtlesin, et häid nippe peaks ka teistega jagama. Võib olla on keegi veel niisamuti selle varajase tõusmisega hädas nagu mina olen olnud.