Tšau sõbrad!

Kuna suure tõenäosusega on see enne 3 nädalast puhkust viimane aeg kirjutada siis igaljuhul kasutan juhust :) Ja nii nagu mõned teisedki siin, tahtsin ka väikese kokkuvõtte teha. Sest kes teab mis tuuled ja mõtted peas puhuvad kui tagasi tulen - olen rohkem motiveeritud jätkama kui kunagi varem või siis mitte nii väga (mis on vähetõenäoline), never know :) Igaljuhul on uus aasta taas ikka nagu nö uus periood või elujärk. Kuigi hetkel mulle tundub, et see "uus elu" algas mul juba septembris kui trenni läksin lõpuks korralikult. 

Sellest tahtsingi kokkuvõtte teha. Ja mitte Fitlapist kui sellisest üleüldiselt kuigi ka see oleks päris pikk ja lohisev postitus, sest 3 päeva pärast saab mul siin 2 aastat oldud! :) Omamoodi tähtpäev muidugi ja saab vääriliselt tähistatud :) Nagu see reis Vietnami olekski justkui väike auhind pingutuste eest. 95% kavas olemist mitu aastat!? Anyway. Kuhu ma tahtsin jõuda on see kokkuvõte ikkagi ja ausaltöeldes suht mõru maiguga.

Kuna ma viimasel ajal olen väga vähe siia jõudnud siis pole ka oma trennidest pikemalt rääkinud. Küll aga ilmselt lugejad mäletavad kui suure hurraaga ma septembris jõusaalis käima hakkasin. Muidugi peale siira ja puhta armastuse treenimise kui sellise vastu oli mu eesmärk ka jaanuariks välja näha jõhker püss. Noh. Mis aga tegelikult oli hoopiski jõhker oli üks tagasilöök peale 2 kuud? trennitegemist. See ilgem närvipõletik mis mulle tuharasse ja kubemesse lõi. Iseenesest läks see nädalaga üle aga nüüd tagantjärgi vaadates algas sealt ikka täielik regress. Nagu paneks kimaga mäkke üles ja siis järsku hakkaks tagasi libisema ja ei saa ega saa vedama. Ehk siis see jama kimbutab mind tegelikult siiamaani.

Peale igasuguseid väljaasteid ja kükke tunnen seda kohta siiamaani ja vahel isegi peale tunniajast kõndimist puusad valutavad ja see vastik näriv tunne kiirgab ette paremale kubemesse. Sel põhjusel mu algsed lemmikud harjutused ajavad pigem mulle nüüd hirmu peale. Et võib-olla homme ärkan jälle nii, et ei saa kõndida. Seega mu areng igas mõttes peatus ja raskused põhimõtteliselt tõmbasin maha. Vähemalt mis puudutab kükke. Väljaasteid 5 kiloste hantlitega küll teen veel endiselt aga see on nii päris algusest peale. Ja teen neid 1x nädalas. Klubis käin 3-4x. Seljaga ja ülakehatrennidega üldse on mul soojad suhted. Neid ma ootan väga ja ei karda ja on näha ka edenemist. Samuti pole probleemi "jalapäevaga" kus ongi konkreetselt harjutused jalgadele, mitte tuharale. Glute bridge harjutus tuharatele 40kiloga võib-olla oligi see mille pärast ma siin hädas olen omadega. Agarus on ogarus. Et ikka jumala eest endale ümar pepu kasvatada. Mida mul siiani pole. Ja veel mõni asi võiks teistmoodi olla mu kehal - või vähemalt ma lootsin, et on selleks ajaks :) Mis omakorda on eriline lollus, taas. Kannatamatu olen ma alati olnud. JA see pole lihtsalt puude alla panek iseendale vaid faktidega silmitsi seismine (kiitus ja positiivsele keskendumine tuleb allapool). 

Hetkel seda kirjutades saan isegi aru, et olen nagu jaanalind, kes on mitu kuud pead liiva alla peitnud. Ei ole ma ju tegelikult abi otsinud ja pigem niisama lootnud, et see "läheb üle". Maailma kõige lollim mõte. Praegu ma saan aru, et osaliselt tänu sellele pole ma ka mingeid oma eesmärke saavutanud ja ma ei mõtle ainult seda mis puudutab enda peeglist vaatamisse, sest see pilt jääb kõveraks ilmselt terveks eluks. Küll aga fanatina ja ilma vigastuseta oleks mu raskused juba oluliselt suuremad. Ja ma tahaks ka olla see "tugev naine", kellest Karolin meil pidevalt kirjutab :) Raskused ligi 100kg pole küll minu eesmärk aga mu unistus oli ikkagi seal suuremate kangide juures toimetada :) Ma tean, et ma kõlan praegu nagu ma istuks ratastoolis ja ei saaks kunagi treenida aga meenutused ja kokkuvõtted ongi minu jaoks kuidagi sentimentaalse varjundiga :P 

Mis siis saab ? Igaljuhul ei kavatse ma oma unistusest loobuda sest üks on selge - mul on TAHE. Mulle väga meeldib trennis käia ja endiselt käiks ma seal 7p nädalas ka ja see soov pole kuidagi raugenud. Ühel väga tähtsal põhjusel - ma saan sealt praegu kõik need vajalikud õnnehormoonid mida ma sain aastaid tabletipurgist ja see tegevus teeb mu elu ilusaks :) Võib-olla ka sellepärast olen ma kinnisilmi edasi kulgenud, sest misiganes ma seal teen - ma naudin seda sajaga. Kasvõi kergeid raskusi mis vahel küll justnagu annaks kardiotrenni mõõdu välja aga mis selles halba on - nii palju komplimente, et ma olen nii kõhnaks jäänud - pole ma aastaid saanud :) 

See eelmine lõik sisaldab kõike seda postiivset mida see muutus mu ellu on toonud. Mingi korrapära ja head harjumused ja kindlus. Kindlus selles mõttes, et kui ma varasemalt olin põhimõtteliselt ainult toidu ja kaalu poolt lükata tõmmata siis hetkel on rahu majas. Trenn hoiab kontrollifriiki mitte põdemast väikeste kõrvalekallete pärast :) Ja see on korralik võit. Mille juures muidugi vähemtähtsam pole tõesti see, et ma teen seda ülima naudinguga. Selles valguses on suht mõttetu end hurjutada ja karistada mõtetega, et kuhu Sa ometi oleksid jõuda võinud?! No ma ei tea. Kas ikka oleks :) Oma elu parimas vormis olen ma hetkeseisuga niikuinii ja nagu ma ka ütlesin eespool siis see pilt mis peeglist vastu vaatab, võib-olla ei parane täielikult niikuinii kunagi. 

Aga ikkagi mis edasi ? Praegu olen niipalju otsustanud, et see 3 nädalat puhkust teeb mulle head. Tegelikult pole ma trennist pausi teinud kordagi peale selle 1 nädala kui ma jalgu alla ei võtnud. Seega mul on mõte, et äkki on just paus vajalik. Vähemalt mis puudutab jõutrenni, sest kibelen juba ratastega ja jalgsi ringi trippima. Teine mõte on see, et tagasi tulles tegelen selle vana vigastusega kui see endiselt tunda annab. Päris palju on asju mida saaks kodus ära teha. Näiteks kinkis üks klient mulle jõuludeks tasakaalulaua, mis puusi tasakaalustab ning süvalihaseid tugevdab ja tuleb sellega põhjalikumalt tegeleda. Või siis on hoopiski mõistlik füsio juurde aeg panna. Sest ma ju ikka väga tahan edasi treenida!

Ja õpetuseks teistelegi, mis puudutab agarust ja uute alguste entusiasmi. Ikka tasa ja targu. Samamoodi puudutab see ka puhtalt fitlapi kava. Ilge motivatsiooniga võib mägesid liigutada aga lõppkokkuvõttes on olulisem jätkusuutlikus ja tasakaal ja sinna mäe otsa jõudmine mitte kukerpallitades tagasi veeremine. Ja no okei, kui veeredki - peaasi, et otsast siis ikka jälle minema hakata. Vaja ikka targutada ka ju, eksole :P :) 

Ma siin ka otsast jälle lähen :) ja tulen kuigi nagu ma eelmises postituses kirjutasin siis tänu reisile on mul fookus täiesti mujal. Kui on nädal aega äralennuni ja tead, et 3 nädalat sööd niikuinii toitu mida su maailmas pole elus olemas olnud...siis on kaks varianti - sa kas oled enneolematult korralik veel enne või siis on suht savi. Mul on suht savi aga sealjuures olen ikka mingi tasakaalu säilitanud. Omakorda tänu harjumusele ilmselt, sest kodus olen ma nüüd ikka peale pühi ainult kavatoitu teinud. Niikuinii on vaja ju midagi süüa teha! Niimoodi olen 68kg alguse jälle kätte saanud ja selle 800gr kaduma pannud mis aasta lõpuga juurde hiilis. 

Ise kahtlustan, et aasia toitudega ma pigem võtan reisil hoopis kaalust alla. JA plaan on kindlasti palju liikuda. Ja tõenäoliselt vaimse tervise huvides ei tohiks ma üldse KORDKI midagi ette planeerida. Niiet sellel ma nüüd peatuma ei hakka :) Niigi on see selline "loe kui viitsid" stiilis jõle pikk ja lohisev postitus juba :)

Ja kui tagasi olen siis võimalik, et tuleb veel üks selline :) Niiet sõbrad - kohtume max 1 kuu pärast ja olge mõnusad, olge olemas heart