Täna oli meil viimane kord sellel hooajal kohalikus Noortekeskuses Zumba, sest treener läheb natukene pikemale puhkusele :) See uudis on muidugi tore, aga isegi sõnadesse on raske panna, kui väga ma juba igatsen neid trenne, mis nüüd edaspidi ära jäävad. Kohe nii paganama kahju on, et tahaks peaga vastu seina joosta. Tänasest trennist on vaid mõned tunnid möödas ja juba ma halan :D Õnneks lubab kalender juba vaikselt märtsi ja äkki ilmataat lubab päikest ja tekib soov ehk end siis õues väheke aktiivsemalt liigutada. Kuigi seda energiast pakatavat ja higist nõretavat trenni ei asenda küll miski. Õnneks on naaberlinnas teisipäeviti samuti zumba, küll natukene teistmoodi ja nii suurt energialaksu ei saa, seevastu tänulikud lihased küll ja see trenn vast kestab ikka mai lõpuni, nagu kombeks on olnud. 

Meil endiselt osaline haigusekoll sees ja suunasin oma jalad apteegi poole, kuigi nad sinna üldse minna ei tahtnud. No ei ole see inimene, kes arstirohtudest vaimustuks, aga lootus ise reele saada, hakkab kustuma. Kuna meil ei ole sellist kotermanni kunagi sees olnud, siis kahtlustan, et oleme ise oma nõrga tervise taga ja tuleks kenasti endale laks  vastu peput anda ning küsida, et mis kohaga me mõtlesime? Nimelt ehitasime me nullist maja ja enamikud tööd sai ka ise tehtud ja nüüd see lõpp läks inimliku ajaarvestuse koha pealt käest ära. Juba viimased kuud eelmise aasta lõpus me pingutasime palju, palju, palju, et saaks 1.novembriks kasvõi esimesele korrusele kolida, et ei peaks üürikorteris neid hirmsaid arveid tasuma ning kui see samm sai tehtud, siis sai kiirelt tehtud uus plaan, et vana aastaga oleme me omadega mäel ja igaüks on oma toas ja meil on koht, kus saame külalisi vastu võtta ja tunda, et see on põhimõtteliselt valmis (reaalsus on muidugi see, et paar asja vajab tegemist, aga me pole kaks kuud neile isegi mõelnud :D). November ja detsember läksid täielikult selle tähe all, et alustasime vara ja lõpetasime öösel 2-3 ajal ning see tähendas seda, et ka laste uni oli häiritud. Jah, nad läksid küll magama, aga meie saagisime, puurisime, panime põrandaid, uksi, liiste, kardinapuid, ruloosid jne-jne.Kui ehitusest vabama päeva tegime, siis olime kogu aeg jalgel ja kolasime mööda ehituse-ja/või mööblipoode. Ehk siis pika jutu mõte on selles, et me kurnasime endi organismid nii ära, et nüüd polegi muud teha, kui tagajärgedega leppida. Väga vähesed unetunnid, raske töö nii füüsilsielt kui ka emotsionaalselt, lastele pidi ka tähelepanu jaguma selle kõige kõrvalt ja nii ta läks. Iga sekund oli meil topelt äraplaneeritud, et oma eesmärki täita. Püüame nüüd end turgutada. Esiteks on kaheaastane mul hetkel kodus ja teen talle päevas mitu korda auru, määrin teda tärpentiinisalviga ja loodan, et pühapäevaks on seis nii hea, et ma ei pea meie Spaa-külastust tühistama. Meil on vaja seda puhkepäeva, et nautida teineteist ja lapsi, kes möllavad end veekeskuses nii tühjaks ning käivad totakad naeratused näol. Me oleme selle ärateeninud :)

Ja kuna tegu on ikkagi fitlapi blogiga, siis kiirelt ka söömisest. Olen kenasti kavas :) Tegin täna rullbiskviiti ja kuigi ma olen suur, suur küpsetaja ja siis mu silmad tatsid peast välja hüpata, kui ma nägin, kuidas mu ilus ja kohev biskviit kokku kukkus, kui selle ahjust välja võtsin. Ma ei jõudnud veel hingatagi, silmad läksid mega suureks ja ma pidin naerukrambid saama. Isegi lapsed tulid vaatama, mis see nii naljakas on :D See biskviit vajus nii õhukeseks, et mu ülepanni pannkoogid on ka paksemad :D Siiamaani hakkan naerma, kui sellele mõtlen.