Kahekümnes sisseanne.

Ilusat päevakest.

Tänast kirjutist võiks alustada vabalt ka klassikuid tsiteerides: Oeh... ma käisin sünnipäeval...

Jah, eks neid proovi- ja komistuskive ning kitsi ülehüppamiseks hakkab nüüd ikka tulema ja olema. Pole viga, toimetame. Eilsega tulin enda arvates väga kenasti toime. Soolast sõin normaalselt. Polnud küll kavapõhine roog, kuid kalkuleerisin kiirelt toidus sisalduvaid komponente ja tõstsin taldrikusse inimese portsu. Fitlapi portsu ei julgenud tõsta, sest kartsin üle panna. Magusat võtsin ühe ampsu torti ja kaks mingit käsitöökommi ja alkoholi ei puutunud. Ja ma ei pidanud olema kaine rool. Vot nii! Tegelikult on see muidugi täielik huumor, kuidas iga pisemgi võtmata magusaamps tekitab minus tunde, et olen vähemalt kahte medalit väärt. Aga muuhulgas hoidis saunatamine minu fookust mujal. Ja kui ma siis ennast koorides, viilides, kreemitades ja toniseerides korra vilksti peegli poole juhtusin vaatama, siis kippus naer peale: küll on ikka suur see pindala, mida hooldada tuleb. Aga ei lahgenud masendusse, vaid tundsin motti kasvavat. siis tabasin veel end juurdlemast selle üle, et no mida nad räägivad, et paksud inimesed on lahked ja rõõmsad ja nad on endaga sellisena rahul, nagu nad on. Kuulduna enamasti nende endi suust. Ma ei usu seda hetkekski!! Noh, tähendab, nad võivad ju üldiselt rõõmsad olla, aga ma ei usu, et nad ei taha olla saleda(ma)d. Kui neile ikka Kuldalake koju kätte toodaks valiksid kõik saledamad minad. Kindel mats! Mina küll valiks. Aga minu isiklik Kuldkalake on praegu pisut aeglasema versiooni valinud. Must huumor, maütlen.

Lubasin küll, et ei kaalu end rohkem kui kord nädalas, kuid täna hommikul tahtsin näha, kuidas see sünnipäev möödus. Mitte, et ma arvaks tagajärgi kohe end ilmutavat. Aga number oli ilus, allanädalaga -1kg. Hea küll, see on see alguse värk ja nii edasi, aga no laskem siis inimest natuke rõõmustada. Ei tea, miks me endale antud lubadusi kõige esimestena ära kipume tühistama... Küsimus on muidugi pigem retooriline.

Täna on nii ilus päev, et teen kindlasti veel mingi pikema kõnnitiiru ja pärastiseks tegevuseks on veidi õmblemist. Pole ikka nüüd üle poole aasta juba midagi õmmelnud. Puhun aga massinalt tolmu pealt ja teen endale ühe korraliku kleiditüki. Niisama, heast meelest ja mõnusa enesetunde puhul. Mõistlikum oleks ehk küll mõned kuud oodata, saaks ehk ühe kleidi asemel kaks teha, aga no teate, see läheb juba liiga OC-peale ära.