99 - ei õnneks mitte kilod :) vaid ikka aastad meie riigis, kus meil on auline seisus olla eestlane!

Meil on rida perekondlikke traditsioone riigi sünnipäevaga seoses. Tahame kasvatada lastest korralikke eestlasi.  :) Meil on kombeks igal vabariigi aastapäeval päikese tõusu ajal käia lipuheiskamisel. Nii ka seekord. On tradistiooniks, et ausamba ürituse järel pakutakse koha peal ka pirukat ja puljongit. Mulle tundub, et meie lapsed selle sooja piruka ja puljongi pärast sinna harilikult kibelevadki. Mis mina siis tegin? Jäin "kaineks". Jah, olen joonel. Võtsin isegi piruka vastu ja jõin mõne lonksu puljongit (mis ehk ei ole väga suur eksimus) ja andsin väga väärikalt oma piruka kaasale konsumeerida.

Edasi sisaldab meie traditsioon pannkoogi hommikut. Kuidas siis sel korral valmistusin? Tegin suure kausi täie tainast tavalistele inimestele ja väikese kausi banaani ja kookosejahuga endale. Kõik sai söödud ja mina jällegi tulin auga välja. Muuhulgas leidsin, et banaani ja kooskosejahu pannkookide juurde sobib väga hästi sidrun. Teistele pakkusin üht oma tõelist lemmikud, mis üllatab oma lihtsuses - pannkooke/creppe prantsusepäraselt ehk suhkru ja sidrunimahlaga. 

Ennelõunal avastasin oma suureks õnneks, et kohe-kohe algab Marek Sadama ja Tõnu Laikre tasuta aastapäeva kontsert. Pere autosse ja kimasime kohale. Oleksin küll väga kahetsenud, kui sellest ilma oleksime jäänud. Mu tütreke oli ainus, kes pärast kommenteeris, et üks laul olevat igav olnud. Heh :) Nagu arvata võib on minu kui magusalembese söögisöltlase lemmiklaul nende repertuaarist "Magus laul" (https://www.youtube.com/watch?v=A1U0hiQetcM). Igatahes ei anna selle kuulamine lisakilosid, niiet kuulake mõnuga! Üldse on Mareki laulud sellised maitseid ja moosi täis ... jutud metsmaasikate korjamisest, vanaemast ja tema poolt tehtud maaaailma suurimast pannkoogist ja sinna kõrvale joodud piimast, mis toona tuli lausa lehma seest...

Paraadi vaatamise kõrvale sõid mu pereliikmed vastlakukleid. Keeldusin jäiselt! Kuigi mu ämm arvas, et oleks kuklite asemel tort, et küllap ma siis ikka prooviks tükikese ...  :) Minu jaoks on see tuttavatele ja pereliikmetele oma igakordse dieeditamise selgitamine alati üks paras piin. Eriti kui olen juba mõne kahanemisprogrammiga kaugele jõudnud ja nad kiidavad, et näe kui tubli ja et kas ma nüüd jäängi eluks ajaks seda dieeti pidama ja peenike olema!!! Oeh, appi. Järgmine kord kui me kohtume olen ma jälle kaalus juurde võtnud ja õgin vahukoorekukleid rohkem kui keegi teine... Inimesel, kellel puudub söögisõltuvus on kontseptsioon sellest väga keeruline mõista... Minu lootus on selles, et kui ma nüüd oma OA programmi kaudu õpin seda haigust paremini tundma ja iseennast ka, siis oskan seda paremini ka tuttavatele-sugulastele selgitada.