Päevake algas küll kenasti- tavapärane kohvilähker singivõileivaga, millel kuhi kurki-tomatit ja et tummisem oleks ka muna. Peale kohutavat magamata ööd oli see mõnus ja korralik turgutus.Ilmselt vähemaga poleks ma täna leppinud kuidagi. See ju minu suur miinus, et stressis olles kukun aga õgima. Võitlen selle vastu küll ja leiutan igasugu erinevaid variante, et taaskord sinna uaku mitte kukkuda... Seekord katsetan nii, et teen oma portsu valmis ja korjan KÕIK ülejäänud söödavad asjad kappi tagasi ja ise kobin teise tuppa sööma :) Sest peale õgarluse on mul küljes veel üks pahe ja see on laiskus. :P No kui ikk amõnusalt diivanil lösutada ja einet nautida, ega siis ei viitsi küll eriti selleks end püsti ahjada, et paar ampsu juurde tuua :D Läks õnneks, seekord :) Pidasin lõunani kenasti vastu, sest oli ka parasjagu tegemist- teate ju ise ka, et jõulud tulemas ja päkapikkudel käed-jalad tööd täis. Ma siis mõtlesingi, et aitan neid seekord natuke ja meisterdan oma lähedastele sel aastal ise kingid :P Vaesekesed peavad kõik leppima karpide või albumite või muu sarnase nodiga :PNoh umbes sellistega :P

Jaaaa siis läks kiireks. et lõunasööki mitte päris vahele jätta, meisterdasin kiirelt taas võiku sarnaselt hommikuga ja panin kodus minekut :P Poodi ja lapsele bussi vastu ja muidu asjatama. Õhtuks tegin juurvilja-kanakastet riisiga, milles riisi asendasin kartuliga, kuna mul lapsed riisi eriti ei armasta.. Jah, olen lapsed ja mehe kasama toidu peale puksinud.  Ega nad eriti ei nurisegi :) Ükspäev poeg tuli küsima, et emps, kas sinu dieetleiba tohib võtta :P Pidas siis silmas mu singi-muna võileiba vabavara köögivilja kuhjaga :P Küllap vist nii see tervislikuma ja parema toitumisega harju(ta)mine käibki. Ikk atasapisi ja märkamatult, kuni ühel päeval avastad, et ups! ma pole ammu seda või teist asja söönud.. näiteks saia.. või lihtsalt külmkapist möödaminnes viinerit hambusse krabanud.. Ja see tunne on nii hea! Noh, et nagu oleksingi ise ka parem inimene selle pärast :) Ja hoolivam ju ka, kui ikka tasa-targu lastessegi seda juurida püüan. Ja mees.. no tema on mul kullatükk! Kunagi ei kritiseeri, ei õienda.. toetab ja innustab ja kiidab mu roogasid (kuigi seda tegi ta ka varem icc). Vähemalt seljatagune on mul kindel :) On, kellele toetuda, kes mind rajale tagasi nügib, kui ma kogemata sealt maha kihutan...

Aga toetajatest.. ka siin on inimesi, kes toetavad mind :) Aitäh..