Tegelikult ei ole nii hull. Hommik oli küll siin Dublini ääres üdini hall ja märg aga selline uduvihm ja lubati terveks nädalaks. Nüüd aga on akna taga päike. Pladistas hoopiski meie korteri all garaazis, kus eile mingid lapsed otsustasid jalkat mängida (mhmh, autode vahel, mõistlik mõte juba niikuinii) ja suure hooga suutsid lae alt mingi veetoru katki lüüa. No ikka ilusti sadas vihma seal ja kena survega ka. Naabrimees kasutas seda isegi autopesulana, päris hästi oli töötanud :D
Vahepealse vaikuse sisustasin ma taaskord Tartus olemisega. Põhimõtteliselt terve kuu aega jutti ja oi kui mõnus oli. Noh, puhkus see just ei olnud sest tööd oli vaja ka seal olles teha aga no siiski. Keskkonnavahetus pidavat ka lõõgastama.
Igal juhul oli mul algne plaan, et kodus käies on ju hea kavas olla ja vahepealse ajaga juurde kogutust kasvõi osaliselt lahti saada. Mkm! Ei toiminud. Endal ka piinlik aga samas tuli jälle välja päris mitu kitsaskohta kõigi selliste plaanide juures.
Esiteks on normaalse toitumise jaoks väga vajalik normaalne söögitegemise võimalus. Pisike kaheauguga pliit, pisike pudrupott ja piiiisike pann (üht muna sai korraga praadida) ei soodusta kuidagi kokkamist. Eriti kui ma Iirimaal teen õhtusööki mõnikord kuueliitrise potiga sest no suur pott, jube mugav on asju keeta. Ahju olemasolu on veelgi olulisem. Lühiajaliselt saaks ju hakkama aga kuu aega? Väga tüütu. Ja kui söögitegemine ja see lõputu nuputamine piiratud võimalustes kestab pikemalt siis.. läksid pulgad, läheb ka trumm. Või vastupidi.
Lisaks kõik need vahepeal juurde tulnud võimalused ja vanad head tuttavad toidud, mida kõike oli väga vaja. Ja kuna köögikaalu ka ei olnud siis.. jah. Pean tunnistama, et kui mitu kuud elada vaid ühe kodujuustu tüübiga (see kõige tavalisem), siis lihtsalt oli vaja mu suurt lemmikut särtsaka tomatiga ja murakamoosiga ja seentega ja kuna seda loetelu saaks jätkata pea kõigi toiduainetega siis ei ole üldse vaja üllatuda, et ma sõin ja mitte vähe (kuu ajaga 1,2 kilo juurde ei ole tegelikult maailmalõpp aga eesmärk oli ju vastupidine).
Ja trenn. Oi mul oli plaanis, et kuna Tartus on seltskond olemas, siis mina lähen trenni. Varem koduses spordiklubis on tähtajaline 1 kuu pakett 75 Eurot. 1 kord külastust 13 Eurot. Võttis kukalt kratsima. Paar korda sai proovitrenni mõttes mujal käia, sest proovimine oli soodsam aga.. Jõusaal jäi enda koonerdamise tõttu ära. Selle asemel käisin võimalikult palju jalgsi ja õhtuti ka alaealise noormehega pikematel ringidel. Tulemus? Nüüd on endal õhtul imelik olla, kui õues jalutamas ei ole käinud.
Mida ma aga öelda tahtsin on see, et tegelikult on hea just seal, kus me parasjagu oleme. Oli Dublinis kevadel hea, oli juunis Tartus hea ja on nüüd taas Dublinis hea. Kui iseendale olemine heaks teha, siis ei pea kuskile kaugele või mujale igatsemagi. Iseasi kuidas parasjagu see kohapeal olemine endale heaks muuta :D
