Tõele au andes ei olnud minul tegelikult kahju. Minu suhteliselt kõikesööv laps on nii mõnegi toidu suhtes äääääretult pirtsakas. Sushit on ta armastanud juba aastaid, õrnsoola lõhe ja külmsuitsu forell lähevad nii, et silm ka ei pilgu. Paar aastat tagasi Dirhami sadama kalarestos käies sobis kogu ülipikast ja ahvatlevast menüüst vaid üks toit - tuunikala sashimi ehk siis toores tuunikala. Kõlab kui väga kalaarmastaja noormees? Ei. Pane kala ahju või potti või küpseta see ükskõik mil moel ära ja enam ei sööda. Isegi ei proovita. Kõik. Ja ometi on tegu põhimõtteliselt sellesama kalaga, mida muidu igast asendist iga kell võiks süüa.
Mingiks ajaks andsin siis alla, pole vaja ju vaeva näha kui tegelikult on kalasöömisega kõik täiesti korras ja lausa suurepäraselt korras. Kuid eile sattusin peale tööd kogemata Selverisse ja kalaletis oli soodukas forellile. Ja see ilus suur poolik kala lihtsalt hüüdis mu poole ning nii ma ta koju vedasingi. Kuna selleks hetkeks oli mul endale ka kohale jõudnud kui väga ma ahjukala igatsen, ei olnud küsimustki kuidas seda valmistama peaks. Ahju ja mitte üks piuks. Kogu ettevalmistuse ajal istus preili Karvakera väga viisakalt kraanikausi äärel või tiirles ümber mu jalgade, vähemalt nii palju on kombeid, et teab (suhteliselt) viisaka ootamise vajadust. 😀
Igal juhul oli siis vaja kuidagi see kala ka noormehele söödavaks rääkida. Parim viis? Pane laps süüa tegema. Tema teha oli salat ehk siis viilutada kurk-tomat-paprika ja minu jaoks ka natuke greipi. Ise kaunistas oma taldriku salatilehtede ja sobivate kurkide ja sidruniviiludega ning näitas kui suure kalatüki ma temale tõstma peaks. Ja imede ime - sõi kõik ära! Oi ma olin rahul, lõpuks saab jälle ahjukala teha ja mõnusalt süüa. ☺️
Peale sööki võtsime diivanil aega kaissu pugeda ja koos filmi vaadata ja siis hakkasid küsimused. "Aga kus see kala elas? Miks ta kinni püüti? Kas sul ei ole kahju kui kala ei saa enam ujuda? Kas kaladel on valus kui nad kinni püütakse?"
Õnneks ekstreemseid ideid hetkel ei tulnud ja veganiks hakata ei lubatud kuid.. ilmselgelt tasub toidulaud veidi kriitilisemalt taas üle vaadata ja liha osakaalu vähendada. Irina on seda korduvalt ka soovitanud, peaks ennast kokku võtma ja harjumusi korrigeerima.
Preili Karvakera sai ka luude küljest forelli. Osa sõi kohe ära ja osa jäi kaussi hilisemat ootama. Hilisem tuli öösel kui mina proovisin magada ning ma pean ütlema, et tükk forelli voodis EI ole minu meelest nunnu tähelepanuavaldus kassilt
Aga retsept oli kookos-mandlikattega forell puuviljasalatiga. Puuviljasalat mandlitega sai oma tähetunni hiljem 😀
