Heiparalla üle pika aja!

No minuga juhtus nüüd vahepeal päris pikalt see, mis tavaliselt ikka minuga on juhtunud ja mille ära tunneb nii mõnigi lugeja siin. Olen olnud rajalt maas ikk apäris mitu-mitu nädalat (tegelikult vist oma paar kuud). Endalgi on tegelikult taas tagantjärgi piinlik - no tegelikult ei ole ju niiiiiii raske. Aga näed, on, taas, samamoodi nagu kõik eelmised korrad. Ja taas olen ma sajatuhandetat korda siin, et võtta ennast kätte ja katsuda minna järgmine samm.

Tõsi, algusest on ikkagi 8-9 kg võrra pehmet kraami kehalt lahkunud ja õnneks pole ma suutnud seda veel tagasi koguda. Seega alustan sealt, kus mõned nädalad tagasi pooleli jäi. Hea seegi:) 

Mõtlema jäin aga hoopis sellele, et mismoodi ma ennast tunnen. Kuidas ma tundsin ennast siis kui fitläppisin ja kuidas ma tunnen ennast praegu. Ja tuleb tunnistada, et ma tunnen ennast praegu füüsiliselt kindlasti kehvemini, kui fitläppides. Jah, tõsi on ka see, et naudingud ja magus annavad hetkenaudingu, mida võibolla fitläp alati ei anna, aga kokkuvõttes hommikul peale tõusmist ja õhtul enne magamaminekut tundsin ma ennast fitläpi toitudega paaaaaaalju-paaaaalju paremini, kui praegu suvaliselt süües.

Ja jällegi - mis on siis see minu vabandus või põhjus või  mismoodi me tahame seda nimetada. Kahjuks ja endale pettumuseks (samas mitte väga üllatuseks:)) tuleb tõdeda asjaolu, et ma olen lihtsalt väga mugav ja laisk ka:) Söögi tegemine ei ole kindlasti minu elu üks põhiosa - nii palju muud põnevat on teha ja kui ma selle põneva kõik ära olen teinud, siis tahaks ju puhata ka. Ja olgem ausad, sinna vahele enam väga palju aega kokkamiseks ja eelkõige selle suurepäraseks planeerimiseks lihtsalt ei jää. Just see planeerimine ja kokkamine on minu kõige suurem nõrkus! Toidukorvi hind ei olegi nii kallis arvestades seda, et sa saad mõnusa mitmekesise toidulaua, kus kõik on kenasti tasakaalus ja lisaks boonusena ka veel kenama keha, rohkem energiat ja säravamad silmad:) Ja ikkagi miskipärast on hetki, kus ma kukun nii sügavasse auku, et päike ka ei paista ja tuian seal mitu nädalat silmad kinni ringi, et mingi hetk taas ennast sellest tundest lahti raputada ja uuesti alustada. Jälle, sajatuhendetat korda taas ennast kätte võtta ja natuke planeerida ja sättida, et keha ja meel elus mõnu tunneksid. 

Niisiis, homme alustame pudru ja kodujuustuga, nuputama pean veel lõunaks (äkki omlett millegi nämmaga?), hiliseks htusöögiks võiks võtta näiteks kama ja õhtusöögiks ahjukana juurviljadega.

Tundub ju mõnus? Hakkame aga minema! Jõudu mulle!:)