Käesolev nädal on jälle üks neist keerulistest, mil motivatsioon korralikult kavajärgi toituda on kuhugi poole jooksu pistnud. Hoolimata sellest, et kehalise aktiivsuse poolest olen ma olnud tublim, kui varem, siis toidukordade planeerimise osas on asi kuidagi taaskord unarusse jäänud. No ei taha, ei viitsi, ei jõua.. Hing ihkab midagi, aga ma ei saa täpselt aru, mida. Mul pole aimugi, kas on see kevadväsimus, mis mind kiusama on asunud või on see stressipisik, et mul pole õnnestunud omale veel tööalaselt uut väljundit leida või hoopis midagi kolmandat - nt kehtestatud piirangud riigis? Igal juhul tunnen ma veidi rahutust, tüdimust ja seda vastikut "närimise tunnet" oma hinges, et ma pole olukorraga rahul.
Olen ajutiselt üle läinud enamvähem sellisele süsteemile, et 2 põhitoidukorda + vahepala on 100% kava järgi, kuid ühistel õhtusöögikordadel pereringis olen veidikene vabam. Püüan teha iseseisvalt parimad võimalikud valikud ilma toidu kaalumiseta. Nii tundub mu elukorraldus hetkel stressivabam olevat ning positiivne võimalus seejuures õppida iseseisvalt õigetes kogustes toituma. Ennast tundes, tean, et see on ajutine allakäik ning olen peagi 100%-liselt rajal tagasi, sest mu eesmärgid ei ole veel saavutatud, aga üle mõelda ei tasu ning mu sisetunne ütleb, et hetkel on selline korraldus mulle mõistlik.
Tunnen suurt väsimust kodus nelja seina vahel istumisest ja sean igal võimalusel sammud toauksest välja! Sel nädalal olen teinud kahele EMS-trennile lisaks ka kolm pea 10km pikkust kõnnitiiru. See on niii heaks võimaluseks minu puhul muremõtteid vaigistada ning hoiab mu kahe jalaga maa peal ka. :)
Ahjaaa, teate, ma leidsin endale ühe raamatu, mida ma lugema hakkasin - "Külluse ja armastuse sagedus," autoriks Kreet Rosin-Pindmaa. Loodan sellest endale uut motivatsiooni ammutada! Eks näis kas õnnestub..
Ega tegelikult nende postituste kirjutamisega ka hetkel lihtne ei ole. No lihtsalt nagu ei oskagi enam millest ja kuidas kirjutada - mõte kohe üldse ei liigu mitte mingis suunas.
-Efka-
