Täna on 11. päev hüppamisi. Tulemusi on tegelikult omajagu, kuigi neid silmaga näha ei ole.

Jalavalu on möödunud täielikult. Esialguse 1 minuti hüppamise asemel on nüüd ca 8 minutit. Seda siis loomulikult intervallidega- täna oli 20sek hüppamist, 15 sek pausi.

Lihased annavad üsna hästi märku, kui miskit valesti ning nende tõlgendamine muutub ka järjest lihtsamaks. Täna oli olukord, kus ei teinud piisavalt soojendust ning 8. intervalli järgselt oli tunda, et varsti kramp platsis. Ega siis suurt midagi teha kui pole, kui üks lõõgastav kõnniring, vahelduseks mõned jooksusammud (mina ja jooksen eksole) ning sai jätkata.

Kuum ilm ei teinud asja just lihtsamaks ning treeningu lõpetades higi isegi mitte ei voolanud vaid tilkus.

Enesetunne justkui paraneb iga päevaga- energiat tegutseda on rohkem ning ka hüppamiste keerukus ning tehnika on selle 11 päeva juuksul päris korraliku arengu teinud. Loomulikult on arenguruumi terve maa ja ilm aga me räägime siin minust, kes ei suutnud esimese korraga üle 5 sekundigi hüpata ilma koperdamata.

Täna kaalule astumine näitas, et ka kaalunrile on miski mõjuma hakanud ja 3 nädalat seisnud number on väiksemaks läinud. Siht on ta saada uuesti alla 90kg. Need nädalad, mil kevadel sai endale igasugu ettekäändeid tehtud, on üsna kõva jälje jätnud ning ligi 2kg tuli tagasi. Riided endiselt veel selga ei sobi, mis enne seda musta auku kukkumist kenasti istusid.

Plaan on esialgu hüppamistega jätkata umbes suve lõpuni. On sportlik huvi, kas minu kehatüübile selline aeroobne treening üldse istub ja kas on võimalik kuidagi oma probleemseid jalgu vormida. Miskipärast on nad ülejäänud kehaga kuidagi proportsioonist väljas. Ja kuna teadlikult mitte kunagi sporti teinud ei ole, siis ei ole võimalik ka võrdlusmärki selle koha pealt.

Plaan on teha igapäevaselt intervalltrenne hüppamiste näol ning umbes 3-4x nädalas ka ülejäänud lihastele koormust anda- on selleks siis kasvõi kükid. Siiani on igapäevaelu on olnud üsna istuv- ei tea, kas seetõttu allapoole vööd kõik paigal tahab püsida...

Toitumine on ka üsna korras- olen sellest nö nõiaringist välja saanud- veresuhkur püsib stabiilne, ei ole isusid, veejoomine on regulaarne teema ning ilusad ilmad meelitavad kodust välja.

Lastel algas eile koolivaheaeg ning nende tunnistustega saab vägagi rahule jääda. Esimene õppeaasta soome keeleses keskkonnas on olnud edukas- nii neile kui minule.😊