Tere!

Kõigepealt tahaks öelda, et nii hea meel on siin keskkonnas taas kohata tublisid “vanu tegijaid” ja samas ka “uusi tulijaid". See innustab ennastki kokku võtma ja mõne rea kirja panema.

Paar päeva tagasi kohtasin tuttavat, kes muu jutu hulgas esitas järgmise küsimuse: “Kas sa teed ikka seda Fitlappi edasi või”? Ma kohe nagu ei osanudki nii äkki sellele küsimusele vastata. Vastasin lihtsalt, et söön ikka nii, kuidas ma viimastel aastatel olen harjunud sööma. Tegelikult ma enam ei mõtle üldse sellele, kuidas ja mida ma söön. Lihtsalt kava järgi toitumine on selle pisut üle nelja aastaga saanud nii igapäevaseks ja tavaliseks harjumuseks, et ei tule enam selle pealegi, et võiks kuidagi teisiti toituda. Ainult et vahetevahel satub ikka olude sunnil suhu ja mõni nn. “patune pala" aga selle pärast ma enam ei põe. Mõnikord seltskonnas lausa tunnen vajadust näiteks koogitükikese järele, et endale tõestada, et tegelikult poleks seda vaja olnud süüa, sest peale magusa söömist pole tunne üldsegi hea. Isegi toitainete kaalumisel “juuksekarva enam lõhki ei aja”, kui ikka juhtub paar grammi mingit toitainet toidu sisse rohkem või vähem, enam sellest numbrit ei tee. Ka enda kaalumisega enam üle ei pinguta, hea kui korra nädalas kaalule astun. Ja kui juhtub nii olema, et kaal on kilokese või poolteist tõusnud, siis võtan seda rahulikult, sest see kutsub ennast lihtsalt korrale ja mõne päeva pärast on see kaalulisa jälle kadunud. 

Mulle väga meeldib see võimalus siin ise retsepte koostada ja oma käe järgi kohandada. Pärast oma aia punapeetide keetmist sündis näiteks selline vutimunasalati retsept.

Praegu tunnen ainult puudust oma aia tomatitest-kurkidest-suvikõrvitsatest jne. ja ka aias nokitsemisest. Aga sellega tuleb harjuda ja leppida, et suvi läbi, seda enam peab hakkama tegema oma igapäevaseid sügisesi ja edaspidi talviseid jalutusringe õues. Loodus pakub nii suurt vaheldusrikkust. Eile näiteks avanes aias veel selline pilt - Daaliad veel õitsesid vaatamata öisele väiksele miinuskraadile.

Päeval oli ilus päikseline ja sai aias veel püsilille varsi maha lõigatud, lõuna paiku puistas pisut lumekruupe alla. Õhtupoolikul aga avanes autoaknast Tartu-Elva maanteel hoopis selline vaade.

See oli imeline vaade, taevast oleks alla tulnud justkui udusulgi ja vatitupse. Ja nii äkki kui see kõik algas ka lõppes. Aga tore ikkagi. Nautigem siis ilusaid hetki, mida loodus meile pakub ja tundkem rõõmu igast väikesestki asjast.

Täna, pärast seda kui olin kirjutise postitanud, õue minnes jäi veel midagi silma - alatiõitsev Begoonia aiamaja taga katuse all, ei saanud Teiega jagamata jätta. Ta igavene tubli lill, mis on juba kaks talve keldris üle elanud ja kevadel nägi pisut niru välja. Sai potti uue mulla ja suvejooksul kosus jällegi nii võimsaks.

Elame veel!