Tere!

Mis siis uuemat? Tundub, et ka siin keskkonnas on uus trend, valitseb mingi segadus. Kui alguses hakkas toimuma imelikke asju siin blogide kommentaaridega - need siin vahepeal kadusid ja ilmusid tagasi nagu jumal juhatas, siis äkki laupäeval, kui tuli mõte ka ise midagi kirja panna, avastasin, et justkui ei saagi enam blogida. On olemas Fitlapi blogi, kasutajate blogi aga kus on siis see koht kust saaks blogisse oma kirjutist lisada, ehk siis nn. minu blogi. Ei tea, eks kirjutan ikka, kasvõi enda jaoks faili arvutisse valmis. 

Positiivse poole pealt on meeldiv uuendus  võimalus ise oma retsepte kokku panna. Võtsin ikka enne hoogu, kui asjasse süvenesin, aga kui proovima hakkasin, siis polnudki midagi keerulist. See funktsiooni oli mulle suureks abiks, kui hakkasin retseptidest otsima toitu, kuhu saaks maapirni lisada. Topinambur ehk mugul-päevalill ehk maapirn  kasvab meil aia ääres juba päris mitu aastat, aga puudub oskus toiduvalmistamisel kasutada. Kevadel kaevasime terve hunniku mugulaid maa seest välja, sest nende kasvu tuleb ohjeldada, muidu on neid terve aed täis. Seega oleks igati mõistlik neid ka toiduks kasutada. Kava otsingus ei tulnud ühtegi sellist retsepti välja, küll aga on pakutud asendusena  maapirni. Et asi lihtsam oleks, otsisin googlest retsepte, kus maapirn sees. Mulle sobis just toit kanaga, sest olin e-selverist tellinud Nõo lihatooteid, mis meie kavas sees. Nii ma siis endale retsepti kokku paningi, lisasin juurde vaid hautatud kapsa. Maapirnid küpsetasin ahjuplaadil ja maitsestasin sibula, küüslaugu ja sidrunipipra ning soolaga.

Tulemus sai uskumatult hea. Isegi meie taat sõi ja kiitis. Mäletan, kui lapsed olime ja kooli aias tööl käisime, siis lubati meil aia äärest neid mugulaid mulla seest urgitseda. Suur muld sai vastu püksitagumikku puhtaks pühitud ja toorelt krõbistatud, oh kui hää oli. 

Uus aeg toob juurde uusi kogemusi. Kuidas teil maipühad (volbriöö) möödus? Meil igatahes oli uskumatult äge pidu, seda aga kõiki reegleid järgides. Nimelt on meie peres traditsioon, et aeg-ajalt mingitel tähtpäevadel või pühadel tulevad meile sugulased külla, et ühise laua taga mõnusalt aega veeta. Suvel on tore aias istuda ja grillida. Seekord arvasin, et midagi ei saa ju toimuda, aga võta näpust. Targemad pead tegid ettepaneku, et teeme ikka peo, seekord aga igaüks istub oma kodus arvuti taga. Ega mul erilist usku asjasse polnud, et mis seal ikka, et ajame paar sõna juttu ja läheme laiali. Tegelikult kujunes asi hoopis teisiti, kõikidel oli oma kodus laud kaetud ja juttu jätkus kauemaks. Need, kes meie peres fitlapitajad, sõidki kavajärgseid toite ja igaüks jõi seda, mida parasjagu soovis. Mõnel oli kohvitass ees, mõnel veeklaas ja oli neidki, kes endale klaasi veini või shampanjat lubasid. Mina jõin  paar klaasi värska vett ja toit oli täiesti kavakohane. Premeerisin ennast aga eelmisel aastal marineeeritud seentega. Asi päädis isegi väikese eeskavaga, igaüks näitas, mida oskas. Igal juhul tekkis uskumatult tore koosolemise tunne. Poleks osanud arvatagi, et nii võib ka  mõnusalt aega veeta, istusime hiliste õhtutundideni. Kõik jäid väga rahule ja kiitsid mõtte algatajat.

Kaalurindel on kõik endine, pärast tubast talve on tänu õues müttamisele on kaal pisut allapoolegi läinud, mille üle tasub ainult rõõmustada. Toitumine käib ikka kava järgi. Kõige suurem puudus on laste ja lastelastega koosolemisest aga loodame, et selles osas toob ka suvi muutusi. Eks siis saab üle mõõta, kes on vanaemast peajagu pikem ja kellel annab veel pingutada. Kõige suuremal lapselapsel seisab ees põhikooli lõpetamine, ka see toimub  tänavu ju teisiti. 

Suuremad külvitööd aias on tehtud ja vabavara kasvamas, välja arvatud avamaa kurgid, mida pole veel julgenud mulda panna, aga varsti tuleb ka see töö ära teha. Aga mõnus on see, et juba saab üht-teist oma aiast suhu pista. Ja pea see suvigi ei tule.

Seniks pidage kõik mõnusasti vastu ja päikest kõigile!

Ps. Suur tänu klienditoele, kes aitas  leida  koha, kust oma postituse üles panna sain. Ja veel niipalju uut, et lõpuks saime ka laste ja lastelastega emadepäeva puhul kokku ja seda tänu superilmale, mis pühapäeval oli. Istusime oma õues ja sõime kooki. Kuna  aias ruumi küll, ei pidanudki ninapidi koos olema.

Ja veel, eile unustasin lisada foto, oma emadepäevaüllatusest. Nimelt, kui läksin ülemisse tuppa lilli kastma, avastasin, et Kliivia lehtede vahelt paistab midagi punakat.

Lähemal uurimisel selgus, et esimest korda näitas ta mulle oma õiekesi. Püüdis küll veel neid lehtede vahele ära peita aga näed üles leidsin. Siin pildil juba oma täies ilus.

Elame veel!