Nagu ma igas oma nädala kokkuvõttes kurdan, siis hoolimata ilusatest kaalukao numbritest ei näe ma ise ei peeglisse vaadates ega riideid selga pannes, et mingit olulist muutust oleks toimunud. Ometi olen kaotanud vähemalt sama palju kilosid kui kaalub minu kõige väiksem laps. Ja ausalt, teda süles tassida on juba päris raske. Nii et kusagilt peab ju midagi läinud olema. Kõrvalestadelt?

See teeb vahel lausa kadedaks kuidas edulugude all on pildid, kus inimesed on olles kaotanud 5-10 kilo näevad välja nagu uued inimesed. Ma olen ikka sama ümar, kuigi pea 10 kilo kadunud. Ilmselt on muidugi asi ka selles, et enda puhul on erinevust raske märgata. Küsisin siis ka abikaasalt, et kas ta näeb mingit erinevust, aga ka tema ei näinud midagi.

See-eest tuli täna minu sõnaosav seitsmene ja teatas, et ma olla ikka hulga kõhnemaks jäänu ja kõht ei olegi enam niiiiii suur kui varem. Ta ei jätnud seda ka kunagi rõhumata kui paks emme on. No näiteks, läksime ühel päval seiklusparki. Küsiti, et kes ronima lähevad. Tütar vastas, et meie, aga emme ei lähe, sest noh... ja patsutas kõiketeadva ilmega minu punnkõhule. Ehk siis tema juba minu tunnete säästmise eesmärgil midagi ilustama ei hakka. Seda toredam on tema suust kuulda, et mingine muudatus ikka toimunud on.