Elu on kiire. Nii jäigi eelmise nädala blogipostitus tegemata. Lihtsalt reede õhtul meenus alles peale arvuti sulgemist, et märk on maha tegemata. Samas polnud ka millegagi kiidelda- kaal pigem tõusis ja kõik mõõdudki hullasid lisandunud sentimeetrite seltsis. See nädal on aga taas põhjust rõõmustada- kaal langes (kuigi pole veel saavutanud seda taset, millega läksin septembri lõpus Bulgaariasse)- nädalaga 2, 1 kilo (pole paha!) ja sentimeetritest rääkides- - 3 cm kõhult, - 1 cm reielt ja sama ka puusalt. Kui nii ka järgmisel nädalal jätkub, saan kelkida väiksema esimese kaalunumbriga! (Ei tahaks ära sõnuda)

Vahepealsesse aega on jäänud õe sünnipäev ja töökoha sünnipäev. Mõlemad olid ahvatlused patuteele. Loomulikult andsin neile kiusatustele järgi, kuid käis kuidagi kergelt kerest läbi ning jäädavaid kahjustusi ei jätnud. Ju minu kaalu tõus või langus on seotud ka kuu faasidega (praegu on täiskuu!)

Põnevaim sündmus oli Mardilaada külastus. Pole sinna kunagi enne sattunud. Olen alati pidanud piletit kalliks ja rahvamassidest hoian eemale nagu katkust. Sel korral aga sattusin sinna, sest meie kassinooruk otsustas lõhkuda mulle kunagi kingitud savist sibulapea ning ilma selleta tundus elu ja sibulate hoidmine väga tülikas. Siimusti keraamika oli rõõmuga nõus mulle uue tootma ja nii sellele sinna järgi läksimegi. olen olnud ekslikul arvamusel, et sinna laadale saavad vaid väga erilised käsitöölised. Keegi on seda nimetanud isegi käsitööliste laulupeoks. Selles suhtes pean endale iseloomulikult virisema- kuidagi vilets oli see näitus. Just näitusena ma asja võtakski, sest miks muidu pilet? Miks muidu tülpinud müüjad? Kuigi oli alles laada esimese päeva õhtu? Ja muidugi jalutajad- ega ostjaid eriti polnudki. Võimalik, et bussid soomlastega polnud veel neljapäeva õhtul tulnud, aga rahvast oli hõredalt. Ja müügiboksid olid väikesed. Juba uksest sisse tulles sattusime raamatute müüjate otsa. Miks raamatud? Võib ju öelda, et loomulikult raamatud- käsitööks ikka väga vajalikud. Nujah- aga kas sellisesse kohta ikka oleks vaja suuri lette juturaamatuid? Ja ikka mitmelt raamatupoelt ja kirjastuselt.

Muidugi olid hinnad kas väga kõrged või jälle kahtlaselt madalad.

Siin ei saanudki aru, kas 2,50 on soki hind? Või lõngatoki? Või veel miski kolmanda. Igatahes masinal kootud asjadel ei peaks olema käsitööliste laulupeol kohta. (Eriti, kui sinna valitakse vaid väga erilist käsitööd)

Oli küll ka väga ilusaid asju- näiteks need samad Määramäe ja Taevanimaani asjad (samas tabasin ka nende matkimise)

PS: Kui mees võtabki jutuks mu kaalu, siis vaid ülistavas võtmes- kuidas mul ikka tahtejõudu jätkub ja kui tal ka selline oleks, oleks ta ammu suitsetamise maha jätnud. Ja samas tuleb oma võileivakuhjaga ja sunnib mind seda sööma "No miks sulle ei kõlba, kui mina teen?".

Kassidest üks aga šaboteerib mu käsitöö tegemist- eriti mõnus on end sättida mu valmivate asjade peale- kas sügamiseks, pesemiseks või lihtsalt aelemiseks.