Vahelduva eduga võnkudes- võiks selle kuu kohta kokkuvõttes öelda. Kuuga 200 g raskem, kui detsembri lõpuks. Nädal tagasiga võrreldes aga - 100 g. Rinnalt nädalaga võrreldes -2 cm, reielt -1 cm, mujal seis sama. Kuhugi ikka liigub.

Kuid magusavajadus on tohutu. Kui näen komme- kooke ei suuda käsi eemal hoida. Kui tunnen lõhna- lähen nagu jahikoer kohale...

Blogimine nõuab kättevõtmist. Seepärast ka pikemad vahed. (Stiimuliks oli enne ikka tähemärkide lugemine ja kingitud lisapäev, vähemalt minul küll). 

Vahepeal sai realiseeritud mehe sünnipäevakinki ja käidud pikal nädalavahetusel Edinburghis. Hea mõte, sest kes teab, kuidas peale Brexitit see UK külastamine käima hakkab? Hea lihtne minna ja mitte eriti kallis kah. Kliima sarnane meie selle aasta talvega. Ilus vanalinn. Kuid üle keskmise räpased linnatänavad ja põõsaalused. Inimesed jooksid poolpaljalt ringi- meie talvevammused olid ikka väga ekstreemsed. Sõime ja jõime kohalikku (ei hoolinud fitlappimisest). Fish and chips oli väga hea praekala ja friikad. Proovisin ka haggise ära. Nii hommikuks, kui õhtuks. Nagu meie verivorsti ja käki ristand. Lootsin ka neerupirukat proovida (mägismaa raamatutes ju see alati söögiks), aga ei kohanud kuskil. 3 päeva oli täiesti sobilik linnaga tutvumise aeg. Päevas tegime 30 000 sammu. Kui huvi rohkem, siis tegin blogipostituse. 

PS: Mees räägib igal võimalusel, kui tore on tema elu, et söö palju tahad ja kaal ei tõuse. Ja et minu portsu süües oleks ta ammu 150 kilone. (Kavasse pannes peaks ta kaalus juurde võtmiseks sööma 2 korda minu portsu, aga tegelikult ei söö mõnel päeval pooltki) Noor kass ei pea inimestest eriti miskit- lihtsalt loomad, kelle esikäpad on osavamad külmutuskapi avamisel. Magab põrandal, öösel uhkes üksinduses elutoas. Kui sülle võtta susiseb, kähiseb ja peksab käpaga (alguses küünteta, hiljem küüntega).